Midagi asjalikku ka vahele

Eelmisest postitusest jäi raudselt mulje, et ma muud ei teegi, kui blogin ja kirjutan ja käin fotokas näpus ringi…. Ohh, oleks see vaid nii! Võib olla kunagi, mingis imeilusas tulevikus ja võimalik, et mingis hoopis teises dimensioonis see lähebki nii… Aga kui on vaja võõras riigis jalad alla saada, siis peab väheke vähemloominguliste asjadega ka lisaks tegelema.

Nii et millega ma siin viimased kuud tegelenud olen? – kinnisvaramaailma trügimisega. Lõuna-Hispaanias on enamus kinnisvaramaaklereid täitsa umbkeelsed, nii et siit tuleb mulle plusspunkt. Ja need pildid, mis nad kuulutuste juurde panevad… ma olen neist vist varemgi kirjutanud. (SIIN – juba 3 aastat tagasi!) Ma teeks iga kell paremad… Ja noh, Artjom on siin aastate jooksul juba sadu kortereid pildistanud (ja ma töödelnud) – nii et siit veel üks plusspunkt. Ja me mõistame välismaalaste soove ka natuke paremini, et mida otsitakse: päikselisus, vaated, hea naabruskond. Hispaanlastele endile näiteks meeldivadki pimedad uberikud korterid…rulood on koguaeg ees, et jumalaeest mööbel ära ei pleegiks. Nii et kolmas plusspunkt juba olemas. Ja airbnb-aegadel saime kuhjaga kogemust ka. Ma olen tegelikult juba ammu mõelnud, et maakleritöö oleks ideaalne variant, aga ma kipun vahel (tihti) kartma uute asjadega alustamist. Aga hakkasin siiski vaikselt nokitsema ja niimoodi tasakesi möödaminnes saigi veebileht valmis.

Kui julged teha, julge näidata ka, eks. Tegelt ma ei julge, aga äkki keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes tahab Hispaaniasse kodu osta, nii et siis oleks ju mõistlik ikka natukene siin ka reklaami teha onju…

https://www.instacasa.net/

Nii et kui hakkad Marbellasse villat ostma, siis tea, et I’m your man 😉 (või Malagasse või Benalmadenasse või kuhuiganes mujale Costa del Sol-i…ja ei pea villa olema, võib ka korter olla jne 😀 )

DSC_3258

Advertisements
Posted in Uncategorized | Leave a comment

Uut

Maailm on vist hukas, mul on youtube kanal. Või noh, tegin sellise, kuhu me Artjomiga oma koos tehtud asju panna saaks…teamwork värk. Aga ikkagi. Youtuberid värisegu, siit me tuleme!

Tegelikult tegime selle video ühe linnavalitsuse alustavate noorte ettevõtjate konkursi jaoks –  Artjom hakkas see aasta fotograafiaga lõpuks ametlikult tegelema ja seega klapib selle konkursi tingimuste alla imehästi. Kaasaarvatud vanus, mis peab alla 35 olema: napikas 😀

No ja nii see kivike veerema läkski… Mul endal on küll elevus sees, sest sõnadega on jube raske seletada, kui ilus maailmanurgake see siin on, aga liikuv pilt annab ehk meie emotsiooni paremini edasi. Ehk? Vähemalt mu enda jaoks. Et miks me siin oleme ja mida me selles paganama Andaluusias näeme. Vol 1 igatahes siin. Ma loodan, et ei jää viimaseks vol-iks 😉

Ja teine uudis ka. Ma siin olen juba pikka aega iseendaga vaielnud, et kas blogil peab eraldi facebooki leht olema või ei. Ei pea ju, eksole. Samas ma ei taha oma isiklikul kontol  blogi või videoteemadega inimesi eriti spämmida ja surmani ära tüüdata, seega oleks ikka toredam mingi eraldi nurgake, kus on ainult päris huvilised koos… Nii et vaatame siis. Kui mulle sinna nurgakesse keegi seltsi tuleb, las ta siis olla, ja kui ei tule, saan ju iga kell ära kustutada. Igatahes siin ta nüüd on: https://www.facebook.com/Maria-Gellert-827137444309021/

Ja veel… Tegin patreoni konto ka. Jupp aega jälle pidasin endaga aru. Ei ole mul siin blogiski seda “osta mulle kohv”-nuppu. Aga samas, kui keegi tunneb, et tahaks näiteks neid Andaluusiateemalisi videosid veel näha ja omalt poolt kaasa aidata (näiteks drooniga saaks ägedaid kaadreid, aga meil ei ole lähitulevikus mingit võimalust seda soetada), siis oleks ju väga tore… https://www.patreon.com/mariagellert

Ah ma üldse viimasel ajal vaatan kadedusega neid paare, kus on kokku saanud loomingulise töö inimene + asjalik inimene. Artjomil muusiku ja fotograafina oleks elu lill, kui ta minu asemel mingi karjäärinaise naiseks oleks võtnud. Ja mul oleks nii lihtne ja muretu raamatut kirjutada, kui teine pool palgatööl käiks… Praegu muudkui mõtlen, et siis alustan, kui rahalise olukorra kontrolli alla saame…ja noh nii juba üle poole aasta…

Aga tahaks ikka positiivsel noodil lõpetada… Ma ei tea, ilmast siis?

Meil siin kuumalaine olnud paar päeva. Noh nii 36+ kraadi, mis tegelikult pole üldse midagi hullu. Mu arust on õige kuumalaine ikka üle 40 kraadi. Aga praegu on selline paaripäevane kuumalaine demoversioon olnud. Ausalt, see on nii mõnus, kui kuum õhk puhub näkku (kui just kusagile keset päeva kiirustama ei pea). Ja öösiti on üle 30… üks õige hispaania suvi! Homsest alates muidugi lubab jälle tavapäraseid allakolmekümneseid ilmu, nii et pikalt seda pidu ei olnudki. Aga august ehk see õige suvekuu on ju veel alles ees!

ZOOM0181.00_01_17_20.Still004

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Armastan Matildat!

Istusime siin Artjomiga parasjagu ja arutasime ühte video-ideed, kui lastetoast Danieli suust kostus hüüe “Armastan Matildat, armastan Matildat!”

Ise alles 5-aastane, aga juba armastab Matildat… Hispaania temperament noh!

Tegelikult nii hull värk ikka ei ole, ta on siin viimastel kuudel hoopis kümneid kordi Lotte-multikaid vaatanud. Ja noh, sealt ta nüüd muudkui tsiteeribki erinevaid kohti. Seda konkreetset küll esimest korda, ega ma muidu nii üllatunud poleks.

Ehk siis…ei jää vist küll muud üle, kui Eestisse tulles Lottemaal ikka ära käia. Nagunii lähme Saaremaale, asi see siis korraga möödaminnes seal ka läbi põigata pole, onju 🙂

Ja siis ma avastasin juhuslikult, et hiljuti on mingi uus Lotte multikas välja tulnud! On keegi näinud, tasub ostmist? Meil siin need teised kolm dvd-d on olemas (ja üksainus vahend, millega neid vaadata… miks tänapäeva arvutid ilma cd/dvd-lugejata tehakse, ah???)

Filmidest rääkides – eile vaatasime lastega HBO-st “Saabastega kassi” ja Artjom küsis iga paari minuti tagant, et oot, oled kindel et see ikka lastemultikas on? 😀 Sellised suurteinimestenaljad olid vahepeal noh. Eriti hispaania keeles, ma ei teagi, võibolla ingliskeeles pole nii mahlakas? Aga tore oli, lastele meeldis ka film. Kuigi ma naersin ikka rohkem…

DSC_2664

Kassidest rääkides…

DSC_2708

…vaeseke pidi väikest piinamist taluma…

DSC_2770-3

…väikse silmafotoshoodi nimel.

Ja noh, kui juba filmilainele sattusin, siis räägin viimaseaja kõige rohkem hingeläinud filmi ka südamelt ära. Tegelikult mul polegi kahjuks olnud aega filme vaadata, troonide mängu ja viikingid pressisin hädapärast viimase pooleaasta toimetuste vahele. Aga üksõhtu kui lapsed LÕPUKS magama olid jäänud, otsustasime, et vaatame veini kõrvale Chernobyli esimese osa ära. Artjomi idee. Kell oli umbes 12. Varahommikul viie paiku saime viimase ehk viienda osaga lõpule.

Ma ei saanud mitu päeva sellest tundest lahti, et maailm on ikka täitsa pekkis. Ja inimkond. Üks osa planeedist on lihtsalt lõplikult ära hävitatud, ja noh, ega ülejäänud osas ka seis just palju parem ei ole 😦 Ja milline ebaõnn nendele, kes elasid oma õnnelikku vaikset elu lihtsat vales kohas ja surid selle neetud tuumajaama pärast… (nii loomad kui inimesed…mul oli muidugi filmi jooksul loomadest väheke rohkem kahju, kui inimestest). Kui tavaliselt on igasuguste katastroofifilmide puhul alateadvuses see info kindlalt olemas, et see pole päriselt, vaid kellegi hea filmi-idee ja fantaasia vili, siis nüüd… noh – maailm oli/on päriselt ka pekkis.

Aga muidu – nii mõnusalt nostalgiliselt oli see seriaal tehtud. Need autod ja bussid ja hooned ja inimeste välimus ja kodude sisustus… lapsepõlv tuli meelde. Ma olin muide just kohe-kohe kolmeseks saamas selle tuumaplahvatuse ajal. Lausa uskumatu, kui hästi ameeriklased seda olustikku filmi jaoks taastada suutsid. Mingi osa (või kõik?) filmiti vist Leedus?

Igatahes, 100% soovitan vaadata. Viimase aja kvaliteetseim film ja noh, mõtlema paneb ka. Ja milline õnn, et Eesti just selles kohas asub, kust see radioktiivsus tuulega otseselt üle ei lennanud…

Posted in Fotograafia, Kolmkeelsed lapsed, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Suvevaheaeg

IMG_20190527_165838_620

Ongi jälle käes see aeg, kui ei tea kas olla rõõmus või kurb, sest lastel algas nädal tagasi suvevaheaeg. Hommikuti saab kaua/kauem magada, see on muidugi pluss. Ma ei tea, kui palju aastaid peab laste beebieast mööduma, et ööuni mu jaoks enam eluprioriteet number 1 ei oleks.

Samas – me töötame Artjomiga mõlemad kodus ja nüüd võib rahulikust kodukontorist vaid und näha. Keegi kõõlub pidevalt kõrval ja tahab midagi (enamasti Daniel) või siis läheb müratase liiga kõrgeks. Või väike kaklus siia-sinna, väike pahandus siin-seal… No tegelikult on õnneks ikka rahulikke hetki ka, nad üldiselt saavad enamasti kahekesi kenasti mängitud ja seda, et “emme, mul on igav” meil väga ei olegi olnud. Selles mõttes on kaks last ideaalne kombo. Aleksandr muidugi ongi lihtne laps, talle meeldibki omaette nokitseda ja oma kujutlusvõimel lennata lasta, ei ole vaja kedagi, kes ütleks mida ja kuidas mängida. Daniel on siin see seltskondlikum ja rohkem tähelepanu vajav tegelane.

Mõtlesin, et ega mul ikka muud üle jäägi, kui suveks töötunde kokku tõmmata ja 6h tööpäevad käiku lasta – 2h hommikul, 2h päeval ja 2h õhtul. Siis jääb laste jaoks ka aega. No vaatame. Ja noh, kuna ma tean, et aeg kipub lendama, siis on ilmselt kohekohe jälle sügis ka käes.

DSC_0508

Vähem kui kuu pärast juba Eestisse ka

P.S. Kui terve kesk-Euroopa ja ülejäänud Hispaania ägiseb kuumalaine käes, siis meil on siin siiani mõnusalt ideaalsed temperatuurid olnud, 28-32 vahemikus – olenevalt päevast. Malaga on ikka ideaalne koht! Kuigi tegelikult ei oleks mul isiklikult 40 kraadi vastu ka midagi, vahelduseks oleks mõnus…polegi ammu saunas käinud.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Jaanipäev Hispaania moodi

 

l6ke2

pilt netist

Kui ma Hispaaniasse kolisin, eeldasin, et siin sellist paganlikku püha nagu jaanipäev kindlasti ei eksisteeri. Oi, kuidas ma eksisin! Siinne jaanipäev teeb mõnes mõttes eesti omale lausa silmad ette!

Nagu mujalgi, on Noche de San Juan ka siin aasta maagiliseim öö ja võetakse traditsiooniliselt vastu rannas ja ohtrate rituaalidega. Tehakse lõkkeid ja hüpatakse neist üle nagu Eestiski, grillitakse ja tantsitakse, kuid lisaks põletatakse veel selleks spetsiaalselt valmistatud figuure Jua-sid.

Enamus rituaale on seotud halbade vaimude äraajamise ja soovide täitmisega. Näiteks kirjutatakse paberile paar soovi ja visatakse lõkkesse. Või minnakse keskööl ujuma (soovitavalt alasti), mis peaks tooma ilu, tervist ja õnne. Ma isiklikult muidugi keskööl enam vette minna ei julgeks, sest niipea kui pimedaks läheb, kasutavad hispaania noored merd wc asemel… Aga oleneb asukohast, rahulikemas randades seda probleemi ei tohiks olla.

Me oleme lastega siiani jaanipäeva alati Malagueta rannas tähistanud. See on kõige lähim, aga kahjuks või õnneks ka kõige rahvarohkem. Kuna suurel laval astuvad üles igasugused popmuusikastaarid ja DJ-d, siis tuleb siia palju (liiga)noori inimesi ja pidu läheb mingil hetkel natuke käest ära. 

Sel aastal olime põhimöllust kõvasti eemal, kuid rahvast oli ja liikus sellele vaatamata päris palju. Lapsed läksid peale keskööd telki magama ja meie pidasime hommikuni valvet, et mõni purjus tegelane kogemata üle telgi ei koperdaks. Seitsme paiku, kui päike tõusma hakkas, ajasime chicod üles, pakkisime telgi kokku ja läksime lõpuks koju puhkama 😀 Meie kamp oli enamuses juba 3-4 paiku ära läinud, viimane kange pidas lausa kuueni vastu.

IMG_20190624_151734_625

öös on asju

IMG_20190623_222715

lastel oma pidu

Päiksetõusuga tuli nähtavale ka selliste massiürituste miinuspool ehk prügi. Umbes pooled seltskonnad olid oma pudelid, kilekotid ja prügi maha jätnud. Kuigi sel teemal on viimastel aastatel palju kirjutatud ja inimeste südametunnistusele koputatud, on hispaanlased kahjuks väga aeglased õppijad, eriti just selline 15-30 vahemikus seltskond. Hakkas silma, et välismaalaste kambad viisid oma prügi minema, läbustajad olid ikka pigem hispaanlased. Ma loodan, et ehk on järgmine põlvkond lapsi juba rohkem inimesed.

LRM_EXPORT_48930895434717_20190624_164332742

Uuuuniii on!

Aga järgmisel aastal tahaks hoopis kusagile linnast välja minna, nö maajaanipeole 🙂

 

Posted in Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

Elu teine taustanäitlemispäev

Ühel õhtul istusin diivanil ja limpsisin parasjagu jäätist, kui sain statiste/figurante vahendava agentuuri käest sõnumi küsimusega, et kas oleksin järgmisel päeval vaba. Jälle seesama seriaal, filmivad rannas, selga bikiinid ja valget värvi riided.

Vaatasin jäätist ja oma Homer Simpsoni kõhtu ega teadnudki kohe, mida vastata. On ikka ajastus neil! Mul on rannavormist ikka hea mitu kilo üle viimasel ajal. Ja telekas pidi veel oma 10 kilo sinna otsa lisama ju…

hõumer

Vastasin väga kõhklevalt, et jah, olen olemas. Ei saa ju elus põnevaid võimalusi mööda lasta… Ja saab vähemalt päikese käes vedeleda ehk…

Tegelikult oli väga tore päev. Võtted toimusid rannas ühe restorani katuseterrassil (päikest kahjuks ei saanudki)… Figurante oli kokku üle 40 ja üldpilt oli täitsa blond – enamus olid välismaalased pluss mõned blondeeritud hispaanlased. Lisaks mulle oli vist ainult kaks brünetti näha. Ja kõik olid tavalised inimesed – igas vanuses ja suuruses. Nii et ei olekski pidanud oma olematu rannavormi pärast muretsema. Seda enam, et tegelikult “bikiinivooru” ei olnudki – osa, mida filmiti, pidi kujutama ibiza-stiilis pidu – tantsimine ja kokteilid. Kokteilid olid küll paraku lihtsalt mingid värvilised ja kaunistatud siirupid või veed, nii et see lõbu jäi ära. Ja tantsimine toimus loomulikult kujuteldava muusika taustal, sest võtteplatsil peab ju vaikus olema. Esimeses stseenis saingi ühte neljasesse gruppi tantsijaks ja nii me siis pidime seal vaikuses oma mittejoodavate kokteilidega pidu panema. Umbes kümme korda järjest. Kusjuures tegelikult oli neljas stseen veelgi veidram – pidin ühe soome härrasmehega juttu vestma, aga ilma hääleta loomulikult, ainult suud pidi liigutama. Ja ikka kümme korda järjest…

Lisaks sellele soome härrale oli veel üks teine Eesti naaberriik ka esindatud – Läti. Need esimesed kolm tundi, mil me võtteplatsile saamist ootasime, sattusin tema kõrvale istuma ja nii need tunnid üsna kiiresti möödusidki. Mõtlesin tükk aega, et keda ta mulle meenutab, kuni lõpuks lõi pirnike põlema. Filmist “The Men who stare at goats” (mehed, kes jõllitavad kitsesid) Bill Djangot (aaaah see on lihtsalt NII hea film!).

billdjango0

Mitte ainult välimuselt vaid olemuselt ka. Selline natuke hipikas 60-kandis mees, kes poole oma elust juba Hispaanias elanud. Peale võttepäeva lõppu tutvustasin talle Malaga läti baari ka – tüüp oli üliõnnelik, sest ei teadnudki, et selline koht siin on 😀

Nii et peale elu teist statistiksolemist arvan endiselt, et täitsa äge “töö”… saab huvitavate inimestega tutvuda, filmivõtete telgitagust näha, rikkalikult süüa ja lisaks sellele veel palka ka.

fbt

Kohe astun sealt uksest sisse ja tööpäev alaku! (sisaldab 3h ootamist, 1h lõunasööki ja 4h tööd ka lõpuks)

 

Posted in Uncategorized | 2 Comments

Mmmm oliivid!

Danielile ikka meeldib endiselt nalja visata.

Näiteks vaatab ta vahel mulle silma ja ütleb: “Mmm, oliivid! Nämmnämmnämm” (sest rohelised)

Või kui ütlesin, et hakkan sangriat tegema: ” Mmmm, veri!” (sangre on hisp keeles veri)

Või ühe mänguasja kohta ütlesin, et see on salamander. “Mmmm, salat! Nämnämnäm.”

Ehk siis nagu näha, meeldib lapsele süüa 😀

Aga muidu jõudis ta siin vahepeal juba viieseks ka saada.

davdavdav

Kusjuures ma ütleks, et see viiene on endiselt meie pere kõige veidram tegelane. Kõige kangekaelsem ka. Näiteks uute riiete foobia on endiselt teemas. Ma olen igasuguseid süsteeme katsetanud – meelitanud ja keelitanud mingit uut riiet selga panema, proovinud teda mänguasjade või maiustustega ära osta (Aleksandri puhul alati mõjub, aga Daniel on äraostmatu… hea poliitikumaterjal), vägisi kaklemise ja kisa saatel riideid selga pannud… salaja öösel magamise ajal talle uued riided selga toppinud (ärgates viskab kohe seljast ja on kuri) ja veel igasuguseid nippe proovinud. Ja suht-koht alla andnud lõpuks. Nii et praegu on tal kolm ühesugust kollast pusa, kolm paari halle pükse ja kaks paari oranze sokke. Ja kokku saamegi ühe alati sama välimusega Danieli.

DSC_1471

Ok tegelt on tal kaks halli t-särki ka, millega nõus magama või kodus ringi lippama, aga nendega keeldub ta kooli või avalikkuse ette minemast. Kusjuures pikkadelt pükstelt lühikestele üleminek läks seekord õnneks uskumatult libedalt ja ilma pisarateta. Väga lihtne nipp. Tuli lihtsalt pikkade pükste sääred lühikeseks lõigata 😀 Püksid ju samad ja omad, nii et ta ei saanud väga protesteerida 😉 Pean vist pusade varrukatele ka natuke kääre näitama…

Aga selle “foobia” tõttu jäi tal kooli lõpupeol esinemata. Sest nende klassi dresscode oli punase südamega valge t-särk. Ma rumaluke lootsin et ehk õnnestub ta ikka ära rääkida, ostsin t-särgi ja joonistasin südame ka peale. Maailma kõige mõttetumalt raisatud tund mu elus vist, ei oleks pidanud vaeva nägemagi.

Ja see, kuidas tal mänguasjapoodidest täiega suva on. Tahaks hoopis tehnikapoodi. Ostaks patareid või ventilaatori või kella või raadio vms. Näiteks mis ta oma sünnipäevarahade eest ostis – elektrooniline kell/äratuskell, rannamadrats, teibihoidik, kaks kommiautomaati, lennukissevõtmiseks kaelapadi.

Ükskord käisime kahekesi toidupoes. Lubasin, et ta võib ühe asja valida, mida osta…valis paki šampinjone. Teinekord olime jälle poes. Valis vedelseebi. Viimati valis autolõhnastaja (mis sest, et meil autot ei ole). Erihobi on tal veel Tigerist või Ale-Hopist telefonilaadijate ostmine.

Ja mis tea arvate, kas ta kodus mängib ka? Mkmm..toimetab hoopis. Praegu näiteks pesi sügavkülmasahtli puhtaks. Vahel peseb aknaid (vedelseebi või nõudepesuvahendiga….), rõdu põrandat (rohke veega – vaesed alumised naabrid), nõusid (nii et vahused nõud ripuvad restil). Ükskord pesi kassi ka rohke vedelseebiga puhtaks… Lilli kastab ka muidugi + kolme väikeset kaktusepoega, mis ta Tigerist endale ostis. Lauad saavad ka aegajalt ikka vee ja seebiga “puhtaks”. Ja põrandad….mopp peab loomulikult veest tilkuma. Ja kasside liivakasti puhastab vahel….noh nii et terve köök on ikka liiva täis.

Müstika lausa – Aleksandr näiteks ei tee mitte ühtegi nendest asjust. Ta reaalselt mängib. Mänguasjadega: legod, playmobilid, autod…joonistab muudkui oma koomiksilaadseid asju, vaatab multikaid, ehitab minecraftimaailmu… Lihtne laps – ei mingeid ootamatuid üllatusi, kui liiga vaikseks on jäänud.

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | 3 Comments