Öö

20190126_032208

Elu kasside ja lastega. Vähemalt Tolmul tundub ruumi laialt olevat… Kusjuures äkki magan ma valepidi lihtsalt? Vaesekesed ei saa jalgugi sirutada.

 

Advertisements
Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Viimast korda troonide mängust, ausalt kah!

brienne-1-1b25

See kauaoodatud viimane hooaeg saigi läbi! Ma sain juba poole hooaja ajal aru, et ega siit head nahka ei tule, aga… no ikka lootsin alateadvuslikult natuke, et ehk, äkki siiski. Aga jube hollywoodlikuks läks kõik kätte ära. Ei mingeid leiereid enam, ei mingit geniaalsust.

See oli aastal 2006, kui eesti keeles “Troonide mäng” ehk sarja esimene raamat ilmus. Ja ma olin kohe armunud! Ja kui 2011 HBO seriaal välja tuli – oi kui õnnelik ja põnevil ma olin! Loomulikult olid mõned detailid, mida ma veidi teistmoodi ette kujutasin (a la Cersei pidi ju enamvähem maailma ilusam naine olema jne), kuid seriaal ületas siiski kõiki ootusi. Aga nüüd, peale viimase hooaja lõppu…

1-qM2uMN

villains

Täitsa müstika, kui halvasti nad suutsid neid otsi kokku tõmmata. Või kui rumalaks nad vaatajaid peavad. Üks loogikaviga ajab teist taga ja pooled asjad jäidki lõpuks õhku rippuma. Ma parem ei hakka ükshaaval välja tooma, muidu see veniks mitmetunniseks lugemiseks/kirjutamiseks. Jagan parem parimaid meme’sid, mis silma jäänud. (ainuke tore asi selle viimase hooaja juures…)

game-of-thrones-writing-season-8-reactions-10-5cdbc89aaf09e__700

kl

60630582_2229546813963966_7147163448441307136_n

rubik

311l04

upagainst

Ooooii, selle viimase lausega on ka palju nalju! Nii et siit ta tuleb, unustamise-seeria! 😀

11-yz9EtPZ

316tkgdany60411378_2240765556252814_4142789810064457728_n

Nii et jah:

fans-cant-be-disappointed-about-the-series-ending-pening-mon-56263737

aE2jNox_460s

game_of_thrones_finale_memes_46

 

 

 

 

 

D6MVX-lV4AIERDH

60829500_822571588118963_5429711339369005056_n

16-9RvT95N

1127767745469091846-png__700

26-gADSlmi

32-2JLLrom

59468919_323090375052567_5944297247661723497_n

Best-Memes-from-the-Final-Season-of-Game-of-Thrones-so-Far-1

D6IqcGuV4AELdfi

30tgk2

unnamed

Ja no ma lihtsalt PEAN jagama seda videosarja, sest JAH!:

Posted in Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

36 lootus uus

DSC_0644

Oli nii ju? 😀

See on selline vanus, kus kõik normaalsed inimesed on ammu oma unistused kinni püüdnud ja karjääriredeli tipus jne… Selles mõttes on täitsa hea, et Eestist ära olen, muidu oleks nt klassikokkutulekul päris piinlik olla, eksole…

Sest mõned kahekümnesed on ka edukamad, kui mina. Samas kõik teavad ju seda ütlust:

The-planet

Nii et storytelling it is!

Aga eks igalühel on oma rada käia. Ma siin natuke ekslesin/ekslen ringi, aga vast leian ikka selle õige rajajupi ka jälle kätte. Loodetavasti. Pöidlad pihku!

Klassikokkutulekutest rääkides – tegelikult ma ei olegi ühelgi mitte kunagi käinud, kuigi gümnaasiumi lõpust on juba peaaegu 17 aastat möödas. Samas on kas või fb vahendusel nii põnev näha, kui eri suundadesse inimesed on jõudnud (ja mitte ainult geograafilises mõttes). Nii et tegelikult läheksin ma täitsa hea meelega 🙂 (mhmm sulaselge vanaduse märk…)

P.S. Nii naljakas, kuidas Daniel täna (või siis õigemini eile…) vahepeal omaette muusikatoas/kolakambris käib ja siis kui näeb, et ma nägin, ütleb, et seal ei ole mingeid lilli peidus…

Tal on üldse selline tore iga, kui veel saladusi ei eksisteeri, isegi kui ta väga tahaks. Noh umbes nagu viimati, kui küsisin, et kas neil koolis emmede ja isside ameteid tutvustavaid videosid näidati.

“Jaa….aga ainult teised emmed ja issid olid, teid ei olnud.”

“Mmm, ok…mind ja issit ei näinud siis?”

“Mkmm, ei näinud”

“Aga mitu fotokat videos oli?”

“Kaks”

Posted in Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Blogiauhinnad 2019

Maikuus toimub jälle Eesti blogiauhindade konkurss. Juba viiendat aastat! Mõtlesin, et mis seal ikka, võtan ka vahelduseks julguse kokku ja kandideerin. Ja üldse mitte esikoha saamise lootuses, sest ma juba tean, kes reisiblogide ja elu välismaal kategoorias kindlasti võidu ära nopib – mu ammune lemmik http://seiklusjutud.blogspot.com/ 

Aga võit ei olegi oluline, osavõtt hoopis on 🙂

Sirvisin neid teisi enda kategooria blogisid ka ja päris mitu põnevat konkurenti jäi silma. Näiteks kristivikman.com. Või https://barcedona.blog – eeldasin, et keegi kirjutab Bercelonast, aga võta näpust, hoopis Lähis-Idast on juttu, ja see on ju veelgi põnevam! Jäin lugema ega saanudki enne pidama, kui terve blogi oli läbi loetud 🙂

Hääli saab anda mai lõpuni siin: https://blogiauhinnad.ee/haaletamine/ Ja ei pea üldse mulle häält andma, ikka lemmikutele! Mul juba on 3 häält olemas ka nagunii 😉

DSC_8018

Focus on the journey, not the destination

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Kuidas Hispaanias ära elada

See küsimus on mind viimasel ajal üpris tihti kummitanud.

sdr

Mõnel veab, sest…

dav

…jah

Kõige odavam variant on muidugi skvottimine. Nii mõnigi kuulsam või vähemkuulsam eestlane on seda varianti proovinud. Noh, et leiad mõne lagunenud ja mahajäetud maja ja kolid aga rõõmsalt sisse. Mööblit leiab prügikastide kõrvalt, süüa saab toidupoodide kõrval asuvatest prügikastidest (tähtaja ületanud tooted) ja heategevuslikest “supiköökidest”. Samas mina näiteks ei ole piisavalt punk sellise elu jaoks, nii et kui vähegi võimalik, siis seda teed ei läheks 🙂

Seega ei mingit palmi all jalakõlgutamist, raha on hoopis vaja teenida! Igasugustes “Eestlased Hispaanias” jne gruppides on tihti arutlusel/vaidlusel, et kas siin on üldse võimalik tööd leida. Arvamused lähevad üldjuhul kahte leeri – esimesed on need, kes tulevad ja leiavad ja saavad hakkama, ja no teised on loomulikult need, kes hurjutavad, et ärge jumala eest siia tulge, sest tööd ei ole hispaanlaste endigi jaoks ja küll varsti jälle saba jalge vahel tagasi Eestisse kolite.

Kõige lollikindlam on muidugi kaugtööd tehes kolida. Itimehed näiteks. Või kirjanikud/ajakirjanikud. Ärimehed.

Teine kõige popim variant on ettekandjaks hakata. Kevad-suve hooajal pole võimalik, et keegi otsib, aga selles valdkonnas tööd ei leia. Ja eriti libedalt läheb neil, kes inglise keelt oskavad – see on siin päris suur eelis hispaanlastega võrreldes, eriti turismipiirkondades. Mõned kohad lausa eelistavadki just välismaalasi palgata 😉

Kolmas popp variant on ingliskeele õpetajaks minna. Iga keskmise eestlase inglise keele tase on kordades parem, kui siinsete ametlike inglise keele õpetajate oma. Ausalt! Nii et pole ime, et hispaanlased inglise keelt ei räägi…

Siis on giidid. Artjom sai omal ajal niimoodi giidiks, et tänaval lihtsalt ühelt teiselt giidilt uuris, et ega nad parasjagu giide juurde ei otsi. Ei otsinud, aga võtsid ta siiski tööle. Keelteoskus on ju kullahinnas.

Veel töötas ta ühes majutusettevõttes check-in ja check-out mehena. Jällegi pakuti keeleoskuse pärast seda kohta, täitsa lambist. Ma ei imesta, kui nad jätkuvalt sinna kohale kedagi otsivad, sest inimesed ei suutnud tollel kohal väga kaua püsida…

Need on ju tegelikult kõik sellised basic-töövariandid, mille peale igaüks tuleb. Aga nüüd, kui me siin juba mõnda aega oleme pesitsenud, olen igasuguseid muid ägedaid variante ka tähele pannud. Näiteks filmide massistseenide tüübid. Päris mitmeid HBO ja Netflixi seriaale on siin lõunarannikul filmitud + muidugi hispaania enda seriaalid. Isegi üks soome film oli hiljuti! Tihtilugu otsitakse põhjamaise välimusega inimesi ja päris suur hunnik välismaalasi tegelebki täitsa aktiivselt “taustanäitlejaks” olemisega. Väga äge ju! Just täna mõtlesin, et see oleks minu jaoks ideaalne koht – kui kõik nurisevad, et võttepäevad venivad jube pikaks ja enamus aega tuleb lihtsalt vaikselt oodata, siis mina näeks end sel ajal õnnelikult raamatut lugemas… P.S. “Alli Abajo” viimase hooaja esimeses osas võib taustal kokku lausa kolme eestlast näha 😉 Rekord!

Kui ma mõtlen, millega mu tuttavad välismaalased siin Malagas lisaks kõigele eelnevale veel leiva lauale toovad, tulevad esimesena pähe sellised variandid – transportimine (nii turistide edasi-tagasi vedu kui ka kauba või mööbli transport), massaaž, majutusteenused, maalimine ja igasugune muu kunst. Tantsutreenerid. Ja muusikud! Mind paneb lausa imestama, kui palju siin mõned tänavamuusikud teenivad!

Muidugi ettevõtlus ka. Selles valdkonnas kusjuures hiinlastele võrdset ei leia, iga nurga peal on mõni hiina poekene püsti pandud… Eestlased, lätlased ja venelased jällegi on tublid hoopis baaride-pubide ülespanekul.

Aaa ja üks vanem eesti proua tegeles siin Malagas lausa kerjamisega. Ma ei teagi, kuhu ta nüüd kadunud on… võib-olla hakkas häbenema ja otsis mõne sellise linna, kus teisi eestlasi ei ole 😉

DSC_2226

Posted in Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

Pikk nina

Nii veider.

Tihtilugu, kui keegi lastest mulle midagi valetab (mina ei teinud, mina ei tea, Tolmu lõhkus selle ära jne…), ütlen neile, et valetada ei tohi. Et muidu nina kasvab järjest pikemaks.

Esimestel kordadel oli nii naljakas, kuidas nad kohe automaatselt oma nina katsusid või peegli juurde jooksid.

Aga eile panin tähele, et minu väidet ei võeta enam tõsiselt, ei usuta. Isegi Daniel – ise pole veel viienegi, aga juba saab aru et ajan udujuttu.

Kui valetan, et valetades kasvab nina pikemaks, kas siis mu oma nina peaks nüüd pikemaks kasvama? Või on see, et ei kasva, just kõige ehtsam tõestus, et mu väide ei ole tõene? (või äkki ikka kasvab? peaks ka peegli ette jooksma) Aga ei, mu nina on ikka sama pikkusega, seega ma ei valetanud, et valetades nina pikemaks kasvab…

Üldse olen juba ammu tähele pannud, et pole ime et noored inimesed mingi hetk oma vanemate vastu autoriteedi kaotavad, kui aru saavad, missugust umbluud neile terve elu jooksul kokku on luisatud 😀

Samas, mul enda puhul on just hea meel, et kõik see mu lapsepõlves olemas oli. Talvel õunapuu otsa võlutud õunad ja Tontla mets ja päkapikud jne. Mulle tundub, et kui näed lapse õhinat ja rõõmu ja sinisilmset usku, hakkad ise ka natuke rohkem maagiasse ja maailma, kus kõik on võimalik, uskuma.

IMG_0003

Kõik ütlevad, et Aleksandr on väike mina, aga sellel pildil siin näen ma küll hoopis Danielit. Aga muidu, üldse mitte teemasse – see pilt on suht “mina täna”.

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Töö ja vile koos

Iga kord, kui ma tahan endast midagi mittehispaaniaeluga seonduvat välja kirjutada, olen natuke kimbatuses. Et kas peaks mitte kirjutama? Vale žanr ju. Või parooli alla panema? Või ainul enda jaoks kuskile mujale kirjutama?

Igatahes… Iga lõpp on millegi uue algus, onju? Ma olen siin tegelikult juba kuid tööalaselt kimbatuses olnud. Ülepäeva närvi läinud. Päris tihti tuli see mõte, et “f**k, I quit” Isegi siin blogis olen mokaotsast maininud, et jama värk on. (ja üldiselt ma selliseid isiklike asju ei viitsi kirjutada) Ja ümberringi kõik teised panid ka tähele, et olen stressis. Tegelikult palju hullem, täitsa läbi põlenud olin, sinnamaani, et vahel nutsin õhtuti üksi end hingetuks. Ok, ma ei taha tegelikult siin midagi lahkama hakata, lihtsalt, et jõudsin arusaamiseni, et midagi pean muutma. 

Hakkasin kõikide oma töökohtade peale mõtlema…et kuidas nad lõppesid, kuidas ma edasi liikusin, kas oli õige otsus ja kuhu jõudsin.

Esimene ametlik töö oli kohe peale ülikooli ajutine asenduskoht (loomulikult läbi tutvuste!) Aga äsjalõpetanule ülihea fäänsi koht, millelt pärast karjääriredelil edasi ronida. Lõppes, sest tööleping sai läbi 🙂

Ja sealt edasi sain juba ametliku konkursi korras ühes erafirmas päris hea töökoha. Mäletan, et töövestluse jaoks ostsin sepa turult lausa mingi kostüümi. Noh pintsak ja pliiatsseelik. Esmamulje ikkagi loeb ju! Ise ka imestan, et valitigi mind lõpuks. Ju see eelmine asenduskoht oli plussiks. Ja kostüüm 😀 (Aga äkki oli just nii, et “Ok, vaatamata sellele jubedale kostüümile, eelmine koht oli ju siiski paljulubav, valime tema” ?) Ma ei mäletagi enam, mitu aastat seal töötasin, aga lõpuks lõpetasin selle pulli ise ära. Tegelikult oli parasjagu just sügisene aeg, mis mul reumaatikuna Eestis alati raskelt läks ja olin pikka aega haiguslehel olnud. Ja mul hakkas neist lihtsalt nii hale… et panen neid raskesse olukorda, ausam oleks kohe öelda, et otsigu keegi uus. Jep, nii rumal olengi vahel jah… (tegelikult see paganama reuma tekitab depressiooni ja apaatiat, vähemalt mul).

Kui aus olla, siis tahtsin ma juba see hetk Hispaaniasse kolida, aga ei julgenud. Nii et tegime hoopis draakula-poe. Üks parimatest aegadest mu elus 🙂 (treffneriaeg endiselt esikohal!) Ja see oli just ema, kes julgustas, et saan vabalt hakkama, kui talle ükskord ühel pikal autosõidul rääkisin, et äge oleks oma poodi pidada. Mina ei saa aru, kuidas tal alati minusse nii palju usku on…tavaliselt just siis, kui kellelgi teisel ei ole. Ilmaasjata ei öelda, et maailm on sinu, kui on kasvõi üks inimene, kes sinusse usub. Üksi poleks ma eluilmaski julgenud seda sammu ette võtta.

Aga… Tartu on siiski väike. Ja alterntiivinimesed vaesed… Ühel hetkel sain aru, et pean päris poega ikkagi lõpu tegema ja ainult e-poe alles jätma. See oli küll kurb otsus!

No ja nii sattusin ma töötukassa nimekirja. Sealt sain ühe puhkemaja nö juhatajaks, aga tegelikult oli  omanikeks üks abielupaar, kes kõike korraldas ja juhatas, nii et mul oli seal natuke awkward olla. Et tegelikult oli lihtsalt koristajat ja pidudel toidu ettekandjat vaja… Ja noh, kell 4 öösel töölt koju jõuda – ei ole tore. Nii et nendega jätsin peale poolt aastat rõõmuga hüvasti. Ma isegi ei mäleta, kas vaagisin seda otsust kaua või tuli ta kiiresti.

Enne Hispaaniat jõudsin veel anatoomikumis ja tähetornis adminn olla, aga sealt jäin lapsepuhkusele ja ei pidanud kunagi päriselt lahkumise-otsust vastu võtma. Ei teagi, kui kaua muidu seal välja venitanud oleksin…

Nii et see suur otsus, et jätan turvalise, aga mitterahuldava töö seljataha, on üle pika aja jälle uus. Ma isegi ei mäletanud, et olen seda oma elus juba korduvalt vastu võtnud. Kuidas inimesed seda teevad? Kas ja kui paljud üldse julgevad seda sammu astuda? Parem varblane pihus, kui tuvi katusel? Aasta-poolteist on just selline aeg, kui oled jõudnud sisse elada, asjad käppa saada, end nö profiks koolitanud. Natuke kahju ju sel hetkel pillid kotti pakkida. Ausaltöeldes oleksin ma jätkanud, kui palk umbes poole suurem oleks olnud. Siis oleks tööaeg/ülesanded palgaga balansis olnud ja motivatsioon tagasi tulnud. Parim töötaja on ju ikka motiveeritud ja hinnatud töötaja. Aga siin oli meil visioonierisus – mulle tundub, et assistenditöö on ülioluline ja suure vastutusega, samas kui ülemusele tundub, et see on töö, mis ei võta aega ega nõua erilisi oskusi ja millega igaüks saaks hakkama. Siuh-säuh ja tehtud. Ausalt, ma ei tea, kellel õigus on, igaüks vaatab ju oma mätta otsast. Mina tean ainult seda, et panin sellesse töösse palju rohkem oma aega ja energiat, kui teistele tundus ja ma kahtlen väga, et igaüks hakkama saaks. Ei olnud siuh-säuh ja valmis. Ma tean nt inimesi, kes juba peale esimest kuud kohe kindlasti minekut teeks.

Nii et ma ei teagi, kas olla rõõmus ja vaba, või kurb ja alahinnatud.

Ja hehee, hiljuti nägin sellist kuulutust lehes, peaks äkki sinna kandideerima?:

Screenshot_20190327-192334

(miljonär otsib assistenti – palk 46 000 eurot (aastas))

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment