Elu teine taustanäitlemispäev

Ühel õhtul istusin diivanil ja limpsisin parasjagu jäätist, kui sain statiste/figurante vahendava agentuuri käest sõnumi küsimusega, et kas oleksin järgmisel päeval vaba. Jälle seesama seriaal, filmivad rannas, selga bikiinid ja valget värvi riided.

Vaatasin jäätist ja oma Homer Simpsoni kõhtu ega teadnudki kohe, mida vastata. On ikka ajastus neil! Mul on rannavormist ikka hea mitu kilo üle viimasel ajal. Ja telekas pidi veel oma 10 kilo sinna otsa lisama ju…

hõumer

Vastasin väga kõhklevalt, et jah, olen olemas. Ei saa ju elus põnevaid võimalusi mööda lasta… Ja saab vähemalt päikese käes vedeleda ehk…

Tegelikult oli väga tore päev. Võtted toimusid rannas ühe restorani katuseterrassil (päikest kahjuks ei saanudki)… Figurante oli kokku üle 40 ja üldpilt oli täitsa blond – enamus olid välismaalased pluss mõned blondeeritud hispaanlased. Lisaks mulle oli vist ainult kaks brünetti näha. Ja kõik olid tavalised inimesed – igas vanuses ja suuruses. Nii et ei olekski pidanud oma olematu rannavormi pärast muretsema. Seda enam, et tegelikult “bikiinivooru” ei olnudki – osa, mida filmiti, pidi kujutama ibiza-stiilis pidu – tantsimine ja kokteilid. Kokteilid olid küll paraku lihtsalt mingid värvilised ja kaunistatud siirupid või veed, nii et see lõbu jäi ära. Ja tantsimine toimus loomulikult kujuteldava muusika taustal, sest võtteplatsil peab ju vaikus olema. Esimeses stseenis saingi ühte neljasesse gruppi tantsijaks ja nii me siis pidime seal vaikuses oma mittejoodavate kokteilidega pidu panema. Umbes kümme korda järjest. Kusjuures tegelikult oli neljas stseen veelgi veidram – pidin ühe soome härrasmehega juttu vestma, aga ilma hääleta loomulikult, ainult suud pidi liigutama. Ja ikka kümme korda järjest…

Lisaks sellele soome härrale oli veel üks teine Eesti naaberriik ka esindatud – Läti. Need esimesed kolm tundi, mil me võtteplatsile saamist ootasime, sattusin tema kõrvale istuma ja nii need tunnid üsna kiiresti möödusidki. Mõtlesin tükk aega, et keda ta mulle meenutab, kuni lõpuks lõi pirnike põlema. Filmist “The Men who stare at goats” (mehed, kes jõllitavad kitsesid) Bill Djangot (aaaah see on lihtsalt NII hea film!).

billdjango0

Mitte ainult välimuselt vaid olemuselt ka. Selline natuke hipikas 60-kandis mees, kes poole oma elust juba Hispaanias elanud. Peale võttepäeva lõppu tutvustasin talle Malaga läti baari ka – tüüp oli üliõnnelik, sest ei teadnudki, et selline koht siin on 😀

Nii et peale elu teist statistiksolemist arvan endiselt, et täitsa äge “töö”… saab huvitavate inimestega tutvuda, filmivõtete telgitagust näha, rikkalikult süüa ja lisaks sellele veel palka ka.

fbt

Kohe astun sealt uksest sisse ja tööpäev alaku! (sisaldab 3h ootamist, 1h lõunasööki ja 4h tööd ka lõpuks)

 

Advertisements
Posted in Uncategorized | 2 Comments

Mmmm oliivid!

Danielile ikka meeldib endiselt nalja visata.

Näiteks vaatab ta vahel mulle silma ja ütleb: “Mmm, oliivid! Nämmnämmnämm” (sest rohelised)

Või kui ütlesin, et hakkan sangriat tegema: ” Mmmm, veri!” (sangre on hisp keeles veri)

Või ühe mänguasja kohta ütlesin, et see on salamander. “Mmmm, salat! Nämnämnäm.”

Ehk siis nagu näha, meeldib lapsele süüa 😀

Aga muidu jõudis ta siin vahepeal juba viieseks ka saada.

davdavdav

Kusjuures ma ütleks, et see viiene on endiselt meie pere kõige veidram tegelane. Kõige kangekaelsem ka. Näiteks uute riiete foobia on endiselt teemas. Ma olen igasuguseid süsteeme katsetanud – meelitanud ja keelitanud mingit uut riiet selga panema, proovinud teda mänguasjade või maiustustega ära osta (Aleksandri puhul alati mõjub, aga Daniel on äraostmatu… hea poliitikumaterjal), vägisi kaklemise ja kisa saatel riideid selga pannud… salaja öösel magamise ajal talle uued riided selga toppinud (ärgates viskab kohe seljast ja on kuri) ja veel igasuguseid nippe proovinud. Ja suht-koht alla andnud lõpuks. Nii et praegu on tal kolm ühesugust kollast pusa, kolm paari halle pükse ja kaks paari oranze sokke. Ja kokku saamegi ühe alati sama välimusega Danieli.

DSC_1471

Ok tegelt on tal kaks halli t-särki ka, millega nõus magama või kodus ringi lippama, aga nendega keeldub ta kooli või avalikkuse ette minemast. Kusjuures pikkadelt pükstelt lühikestele üleminek läks seekord õnneks uskumatult libedalt ja ilma pisarateta. Väga lihtne nipp. Tuli lihtsalt pikkade pükste sääred lühikeseks lõigata 😀 Püksid ju samad ja omad, nii et ta ei saanud väga protesteerida 😉 Pean vist pusade varrukatele ka natuke kääre näitama…

Aga selle “foobia” tõttu jäi tal kooli lõpupeol esinemata. Sest nende klassi dresscode oli punase südamega valge t-särk. Ma rumaluke lootsin et ehk õnnestub ta ikka ära rääkida, ostsin t-särgi ja joonistasin südame ka peale. Maailma kõige mõttetumalt raisatud tund mu elus vist, ei oleks pidanud vaeva nägemagi.

Ja see, kuidas tal mänguasjapoodidest täiega suva on. Tahaks hoopis tehnikapoodi. Ostaks patareid või ventilaatori või kella või raadio vms. Näiteks mis ta oma sünnipäevarahade eest ostis – elektrooniline kell/äratuskell, rannamadrats, teibihoidik, kaks kommiautomaati, lennukissevõtmiseks kaelapadi.

Ükskord käisime kahekesi toidupoes. Lubasin, et ta võib ühe asja valida, mida osta…valis paki šampinjone. Teinekord olime jälle poes. Valis vedelseebi. Viimati valis autolõhnastaja (mis sest, et meil autot ei ole). Erihobi on tal veel Tigerist või Ale-Hopist telefonilaadijate ostmine.

Ja mis tea arvate, kas ta kodus mängib ka? Mkmm..toimetab hoopis. Praegu näiteks pesi sügavkülmasahtli puhtaks. Vahel peseb aknaid (vedelseebi või nõudepesuvahendiga….), rõdu põrandat (rohke veega – vaesed alumised naabrid), nõusid (nii et vahused nõud ripuvad restil). Ükskord pesi kassi ka rohke vedelseebiga puhtaks… Lilli kastab ka muidugi + kolme väikeset kaktusepoega, mis ta Tigerist endale ostis. Lauad saavad ka aegajalt ikka vee ja seebiga “puhtaks”. Ja põrandad….mopp peab loomulikult veest tilkuma. Ja kasside liivakasti puhastab vahel….noh nii et terve köök on ikka liiva täis.

Müstika lausa – Aleksandr näiteks ei tee mitte ühtegi nendest asjust. Ta reaalselt mängib. Mänguasjadega: legod, playmobilid, autod…joonistab muudkui oma koomiksilaadseid asju, vaatab multikaid, ehitab minecraftimaailmu… Lihtne laps – ei mingeid ootamatuid üllatusi, kui liiga vaikseks on jäänud.

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | 3 Comments

Kreisi juuni

DSC_2147

Viimased nädalad on jube intensiivsed olnud. Või noh, juuni algus üleüldiselt 🙂

Danieli sünnipäev, see taustanäitlemispäev, siis stuudio avamine, siis oli Artjom “komandeeringus” ehk nelja järjestikkuse päeva peale sattus kaks pulma ja üks giidituur (ja ükski neist ei olnud Malagas), Danieli klassivenna sünnipäev, laste koolilõpupidu (kuigi kool kestab ühe nädala veel). Sinna vahele veel tööalased “draamad”…

Lisaks oli selle aja jooksul vaid paar päeva, kui meil külalisi ei oleks olnud, nii et oli väike soov toad ka pidevalt enamvähem korras hoida.

Nii et muudkui koristasin ja olin sotsiaalne. Ja noh, see on ju ammuteada fakt, et ma ei ole tegelikult väga sotsiaalne olend, vahepeal on vaja üksindust ja vaikust, et mõtteid koondada.

Aga kogu sellele möllule pani üliägeda punkti eilne EBA 2019 ehk Eesti Blogiauhinnad, kus ma sain “Elu välismaal ja reisiblogid” kategoorias….. TEISE koha!!! See on minu jaoks lihtsalt niivõrd üliuskumatu tulemus. Kui selleaasta konkurss avati, mõtlesin lausa mitu minutit, et kas registreerida ennast või mitte… sest ma olen ju selline pisike pühapäevablogija ja ilmselge, et üle 10 hääle ma ei saa. Aga kuna mulle meeldib vahel pea ees tundmatusse vette hüpata, siis mõtlesin, et mis seal ikka – juba kuus aastat olen bloginud, aga ükski aasta osaleda ei julge – niimoodi ei saa ju! Ja osalemine ise ongi juba pool võitu ju 🙂

Kujutate ette, ma sain 487 häält :O Ma ei tea, kuidas see juhtus…ei teinud ma reklaami, ei kutsunud sõpru-tuttavaid üles hääletama. Omaette ennustasin ma endale, et ok – 10 häält on täitsa reaalne. Kui läheb hästi, siis tuleb ehk lausa 20 (aga loota ei tasu!).

ELU-VÄLISMAAL-REISIBLOGID

Tegelikult tuli mulle nädalake enne tulemuste väljakuulutamist korraldajate poolt kiri, et saan auhinna ja istugu saalis ettepoole jne. Kõigepealt olin 5 minutit šokis, et vaaau, kas tõesti sain oma kategoorias kolmanda koha! Aga siis tuli muidugi realistlik meel tagasi – ilmselt sain mingi erikategooria või näiteks hoopis naljaauhinna maailma pikima bloginime eest 🙂  Nii et ma olen nüüd lõpuks ikkagi jälle šokis – oma kategooria teist kohta ei oleks ma ju unes ka osanud näha. Juuuhuuuu! Aitäh ja kniks ja kallistus kõigile, kes siia lugema viitsivad tulla ja ei pidanud paljuks hääletada!

DSC_2178

heh, tegelikult on palju lihtsam kirjutada, kui toolid tunduvad tühjad olevat

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Tagged | Leave a comment

Elu esimene taustanäitlemispäev

Nädala alguses kirjutas üks agentuur, et kas 5. juunil saaksin ühte seriaali selleks nö taustanäitlejaks või figurandiks tulla. Ma ei teagi, kuidas neid eesti keeles nimetatakse…  No kuna hispaania keeles on “figurante” siis ma jään selle sõna juurde 😉

Igatahes vastasin kiiresti, et jaajaa, muidugi! Nad on varemgi mu saadavust küsinud, aga lõppvalikusse pole ma saanud. Aga seekord vedas ja paari tunni pärast lisatigi mind 5.juuni figurantide whatsapi gruppi.

Tegemist on mingisuguse uue hispaania detektiivseriaaliga. Artjom juba ükspäev käis ka seal, pidi turisti mängima. Nii et ma eeldasin, et mul läheb sama lihtsalt. Algus oli paljutõotav ka – kirjutati, et riietus kevadine/suvine.

Riietega on üldse selline lugu, et alati tuleb 3-4-5 komplekti kaasa võtta. Sest äkki ei sobi värv või muster või stiil vms. Stilist tuleb vaatab kõigi kohvrisisud üle ja otsustab, kes mida selga paneb. Ja vajadusel otsitakse enda garderoobist midagi juurde, kuigi see on pigem erand, sest kes see ikka figurantidega väga mässata viitsib.

Päev enne filmimist valisin rõõmsalt oma viis kleidikest välja ja olin juba omast arust valmis. Ja siis õhtul hakkas lõpuks alles infot tulema – et filmimine toimub jõusaalis, kohal olla 18.40 ja kaasa spordiriided. Ja et üks stseenidest on ilmselt spinning.

Hea, et mul üldse mingid spordiriided olemas on. Aga mitut paari pole kohe mingil juhul kokku klapitada. Erinevaid toppe veel heal juhul, aga spordipükse ongi mul vaid üks paar ja needki pole mingid fäänsid, täitsa tavalised musta värvi. Mingi plekk oli ka veel peal, nii et pesin selle välja ja panin toolileenile kuivama…

Kohapeal kohvrit avades selgus loomulikult, et unustasin püksid koju kuivama. Nii ma seal siis olin, 4 toppi ja 0 pükse. Õnneks ütles stilist, et pole hullu ja tõi mulle kuskilt püksid, sildid küljes ja puha.

Vaatamata sellele, et see piinlik püksijama kenasti ära lahenes, oli mul ikkagi natuke veider tunne seal. Kõik teised (u 10 inimest) olid sellised ilusad noored saledad ja heas vormis neiud (+ kaks noort musklimeest ka) ja ma proovisin pidevalt aru saada, et mis neil küll arus oli kui nad mind sinna sekka valisid. Ok, pärast tuli üks minusugune veel, aga ikkagi 😀 Ja see jalgrattaväntamine – jube raske oli! Pidime instruktoriga samas rütmis väntama ja tempo läks päris kiireks. Need korrad, kui püsti-asendis väntasime, olid kõige hullemad – tundsin, et enam lihtsalt ei suuda, aga ma ei saanud ju ometi nõrk välja paista ka 😀 Kui peale seda esimest stseeni trepist alla sööma läksime, siis mul jalad lihtsalt tudisesid all ja trepp tundus lõpmatupikk. Vaatasin, et teised kappasid alla, nagu poleks midagi viga. (samas pole mul lihased siiamaani valutama hakkanud, müstika! Ikka vist mingi põhi all eelmise eesta trennist)

Nii et raske töö see (tausta)näitlemine! Kusjuures mind pandi peategelase kõrvale väntama, nii et ei olnudki taustal, täitsa kõrval 😀 Kõrvalpeaosa põhimõtteliselt.

spinning-gym

näide spinningurattast ja sellest millised need teised figurandid välja nägid

 

Posted in Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika | 4 Comments

Kuidas eriti säästlikult fotostuudiot kujundada

Ai, kuidas ükspäev jälle vedas! Skoorisime stuudio kõrvalt prügikasti äärest taaskord väärt kraami 🙂

Esiteks selline toolikene:

dav

Ja siis kaks sirmi, või kuidas iganes neid eesti keeles nimetataksegi. Biombod noh 😀 Vaatasime neid seal just ja arutasime, et kas võtame kohe kaenlasse või hüppame kõigepealt stuudiost läbi ja paneme kompsud käest ära, kui tuli kõrvalasuva kohviku onkel, et jaa, väärt kraam, ta just oli nad teisest kohvikust toonud, sest omanik käskis renoveerimise käigus ära visata.

dav

Esimene nurgake üle kullatud

dav

Valmis. (see keskmine osa on mingi suvaline vakstulaadne asi hiinakast)

Ja siis oli varasemast ajast oma järjekorda ootamas veel üks valge tugitool, mille Artjom prükkariäärest leidis. Pesin seda tundide kaupa, nii et käed villis ja süda kloorihaisust paha, aga ilusaks lumivalgeks ta siiski ei läinud. Nii et otsustasime talle siis hoopis uue jume anda. Materjalikulu: hiinakast purk kuldset värvi ja 3 ballooni spreid. (kokku umbes 10 eur)

dav

Aaaa, ja euroalus! Samamoodi prügikastide kõrval vedeles. Seisis meil juba mitu kuud rõdul ja ootas, millal lõpuks stuudiosse viiakse. Värvisin ta ka kergelt kullaläikeliseks ja siin ta nüüd on:

dav

konksud ja värgid veel külge kruvimata

Ja noh, need kaks kiiktooli ju ka. Kõige esimesed prügileiud. (siin kirjutasin neist juba) Nendega on ka veel töö pooleli – tahtsin puiduosa valgeks värvida. Võib olla. No vaatan veel seda asja 🙂

 

DSC_0058

see nurgake on tegelt hoopis teistsugune praegu juba

P.S. Tundub, et väga palju kulda, aga tegelikult on see kuldtooli-nurgake ainuke bling koht 😀 Ülejäänud osa stuudiost on täitsa normaalne 😉

Posted in Fotograafia, Malaga | 3 Comments

Oh kooliaeg, oh kooliaeg

Vahel ikka küsitakse, et kuidas mul lapsed nelja- ja kuueaastaselt juba koolis käivad, nii et panen selle kooliinfo kirja ka lõpuks 🙂

dav

Hispaania koolisüsteem on Eesti omast üsna erinev. Alustades sellega, et kooliaasta ei alga 1. septembril, vaid hoopis septembri keskel, ja lõppeb alles jaanipäeval. Koolipäevade arv on siiski sama, mis Eestis – 175 päeva.

Esimene kooliaste ehk Infantil algab juba 3-aastaselt (enne seda on lasteaed, kuhu pannakse juba 6-kuused lapsed). Õpitakse tasapisi tähti ja numbreid, joonistatakse, lauldakse jne. Inglise keel hakkab ka juba 3-aastaselt. Lõunaund ei magata, pikutatakse niisama põrandal patjadel või puhatakse natuke hoopis istudes, pea laual. Õppetöö toimub kell 9-14, vahepeal on 30-minutine recreo ehk süüakse kodust kaasa võetud snäkke ja joostakse niisama ringi. Ja need lapsed, kes on kooli lõunasööginimekirjas, söövad kell 14-15 lõunat (hispaanlased söövad ju KAUA!) ehk saavad tund hiljem koju.

6-aastaselt minnakse esimesse klassi. Infantil + primaria (ehk algkool: 1-6 klass) asuvad enamasti ühes asutuses/koolis. Direktor on sama jne.

Esimeses klassis nad kirjutavad juba vaikselt kirjatähtedega (infantilis olid trükitähed), loevad lühemaid tekste, liidavad ja lahutavad 100-piires. Nii et jah, nalja pole. Kui Eestis on Aleksandri-vanustega, kes alles augustis 7 saavad, osadel peredel selline kahevahel seis, et kas minna esimesse klassi või veel aastakese oodata, siis meil siin pole mingit küsimust – 7 täis, järelikult teise klassi! 

Aga õppetöö toimub primarias samuti nagu infantiliski – kell 9-14, vahel pooletunnine recreo ja kell 14-15 lõunasöögiaeg.

Nii meil siis algabki päev sellega, et kella 9ks viime lapsed kooli, st täpselt kell 9 avatakse kooli värav, ja kell 15 saame täis kõhtudega lapsed kätte.

Tegelikult toimuvad koolis veel erinevad huviringid ka, kellaajaliselt 16.00-17.00. Aleksandr näiteks käib kaks korda nädalas robootikas, kus nad ehitavad legodest igasuguseid asju jne. Talle väga meeldib! Nii et sel aastal oli teisipäeviti ja neljapäeviti selline päevaplaan, et kell 15 tõime Danieli koju ja kell 17 Aleksandri. Jube tüütu edasi-tagasi voorimine – seega järgmisel aastal lähevad mõlemad robootikasse 😉 Pluss ilmselt spordiringi ka.

dav

Üldise nurga pealt koolist veel, et klassis võib maksimaalselt 25 last olla. Käiakse hästi palju igasugustel ekskursioonidel ja muuseumides ja koolisiseselt on ka väga palju üritusi. Samas esimene koolipäev on täitsa tavaline päev – ei mingeid lilli, aktuseid ega pidulikke riideid. Kooliaasta lõpus on siiski pidu, kus kõik klassid esinevad. Kuigi – päris mitmed lapsed on selleks ajaks juba Hispaaniast oma suvistele reisidele läinud – pooled õpilased on ju ikkagi immigrandid. Prantslased, itaallased, ukrainlased, venetsueellased, hiinlased, maroklased jne.

Hindamine toimub infantilis nö 5-pallisüsteemis, aga sõnadega, umbes nii: puudulik, vähene, rahuldav, hea, ülihea. Primaria astmes hinnatakse juba 10-palli süsteemis ja  numbritega. Ja hinnetelehti jagatakse kord trimestris – enne jõule, kevadel ja suvel kooli lõpus.

Kusjuures Daniel on nüüd peale rääkimahakkamist koolis lõpuks nii ära kodunenud, et kohe kui hommikul väravast sisse saab, jookseb oma señot ehk õpetajat kallistama. Seño Carmen on muidugi ülitore õpetaja ka:)

Vot nii on lood siinpool sood.

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

Öö

20190126_032208

Elu kasside ja lastega. Vähemalt Tolmul tundub ruumi laialt olevat… Kusjuures äkki magan ma valepidi lihtsalt? Vaesekesed ei saa jalgugi sirutada.

 

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments