Klienditeenindusest, imbetsillidest ja maakleritasust

Kõik mäletavad veel ilmselt seda hiljutist juhtumit, mis sotsiaalmeedias levis – kuidas keegi imbetsill tanklas klienditeenindajat sõimas.

Need, kes vähimalgi määral on klienditeenindusega kokku puutunud, teavad, et selliseid jobusid on tegelikult terve maailm täis ja neid jagub kõigile ja kõikjale. Nad on nagu need vaimuhaiged anonüümsed netikommentaatorid, ainult et on julgenud oma turvalisest anonüümsusest korraks välja tulla ja lajatavad sõgedusega lausa päise päeva ajal.

pigeon

Mul on ka selliseid tüüpe elu jooksul ikka siin-seal ühes või teises vormis ette tulnud. Näiteks paneb mind tihti imestama, kui ametlikes e-mailides sugugi ametlik ja viisakas ei olda. No näiteks – mulle kui maaklerile kirjutatakse e-mail, mis on täis kirjavigu ja lisaks veel veidralt familiaarne ka. Aga mitte selline sõbralikult familiaarne, vaid nagu sõimavalt ja üleolevalt familiaarne. Umbes, et ma siit nüüd tulen – klient ehk kuningas, ja sa mats otsi mulle nüüd kohe odav ja hea korter (parem oleks üldse tasuta!) ja mis maakleritasu, lollakas oled vä? Mina tean, et maakleritasu ei pea maksma ja kui sa väidad, et nii see süsteem siin töötab, siis sa oled ikka mingi naljanumber, mitte “maakler” nii et otsi parem keegi teine, kellelt nahka üle kõrvade nülgida.

Noh umbes selles stiilis.

Selliste inimeste peale hoian lihtsalt kahe käega peast ja mõtlen et OMG. Kas need ongi need kahelised, kes ülikooli (või põhikooli?) sisse ei saanud ja hoopis ärimeesteks hakkasid ja seetõttu õigekirjast, etiketist ega elementaarsest viisakusest midagi ei tea. Või kuskohast sellised tulevad? Ja siis proovin rahulikuks ja viisakaks jääda ja mõelda, et äkki oli inimesel lihtsalt halb päev ja las elab siis parem minu peal end välja, kui lähedaste. Või äkki on purjus? Või kukkus just pea ees kuskilt kõrgelt alla? Kõigil juhtub. Võib olla loeb hiljem selge peaga kirja uuesti läbi ja saab aru, et ma räägin õigust (mitte et ma sellise inimesega pärast üldse enam koostööd tahaks teha…sellisele läheb tuleviku tarbeks ikka kohe väike märge juurde, et “täis-imbetsill, tegemist mitte teha”)

bob

Kusjuures see maakleritasude teema on täiega põletav ja inimesi kahte leeri jagav, noh umbes nagu vaktsineeriminegi. Jah, muidugi oleks üürikorterit otsides tore, kui see maakleritasu ära jääks. Aga siis saab ju otsida otse-omanikult kortereid, mitte kinnisvarabüroode üles panduid, ja asi ants. Malagas näiteks ei oleks mul mingit võimalust seda maakleritasu omanikult saada, sest nõudlus on suurem kui pakkumine ja head korterid lähevad väga kiiresti ära. Kui ma pakuksin mõnele omanikule oma klienti üürnikuks selle nõudega, et maakleritasu on hoopis tema enda kulu, siis naeraks ta mind välja ja lööks ukse nina ees kinni. Mis on täiesti arusaadav, sest tal on seal ukse taga ootamas kümneid sellised kliente, kes on nõus ise seda maakleritasu maksma. Ja normaalsete hindadega üürikorterid võivad reaalselt viie minutiga turult ära minna. Näiteks kohe, kui kuulutus netti üles läheb, helistad, aga oled juba vaatamisjärjekorras kümnes. Ja sinnani see järjekord tegelikult kunagi ei jõua, sest esimene või teine vaataja võtab rõõmuga korteri ära. Ja maksab rõõmuga maakleritasu, peaasi, et keegi ette ei jõuaks või suuremat hinda ei pakuks.

Teine asi, miks omanikud eelistavad “otse-omanikult” variandina oma kinnisvara mitte pakkuda – peale selle, et neil pole endal aega pilte teha, kuulutusi üles panna ja korterit näidata – on see, et niimoodi on nad kindlad, et leiavad maksejõulise üürniku. Et kui inimene suutis ettemaksu + garantiiraha + maakleritasu kokku kraapida, ju siis suudab ta ehk edaspidi üürimaksmisega ka hakkama saada.

Miks ma veel arvan, et on loogiline, et üürnik maakleritasu maksaks – tema ju kulutab rohkem maakleri aega – helistab-kirjutab, käib koos maakleriga korterit vaatamas. Kui esimene korter ei sobi, pakub maakler talle teisi variante välja ja minnakse jälle vaatama jne. Miks ta peaks eeldama, et ta seda teenust tasuta saab? Enamasti väidetakse, et sellepärast, et omanik on see rikkam pool, seega plekkigu ise kinni. Samas on omanikul iga üürnikuvahetusega niigi kulud – väike remont/uuendus/värvikuur, mõningane mööblivahetus vms. Täiskoristus. Vähemalt Hispaanias ollakse ses suhtes enamasti pedantne. Eestis ehk ka, ma loodan?

Kellelgi veel on “toredaid” kogemusi klienditeenindajana? Ja mis arvad, kas maakleritasu peaks maksma omanik või üürnik?

mosquito

Advertisements
Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Oma laulu ei leia ma üles

Kõndisin eile läbi linna kodu poole – sinine taevas, 30 kraadi, päike paistis, palmid, oliivipuud, igalpool värvilised põõsad ja lilled jne. Ja masetsesin. Kontrastiks või nii.

Kui läbi sotsiaalmeedia või blogi võib jääda mulje ilusast kadetsemisväärsest elust vahemere ääres, siis mina tunnen end juba mõnda aega nagu mingisugune põhjakiht – ise 36 ja pole ei oma kodu, oma autot jne basic-standard-elupaketti.

Veel veidram on, et hispaania mõttes olen ma alles noor – siin hakkavad selles vanuses inimesed alles vanematekodust väljakolimise, abiellumise ja laste saamise peale mõtlema. Aga mulle on endiselt eesti mentaliteet nii sisse juurdunud, seda enam, et Eestis ma täitsin kenasti seda tubli kodaniku normi, kuid siia kolides läksime kõvasti ajas tagasi ja kõike tuli jälle nullist ja uuelt lehelt alustada – tutvuste loomine, enda ülestöötamine, oma niši leidmine, integreerumine jne. Ma kujutasin alguses ette, et see on kuude, mitte aastate küsimus…

Kui saaksin aega tagasi keerata, oleksin targem ja teeksin siia kolides ikka päris mitu asja nüüd teisiti. Ikka väga palju asju. Aga selles ajahetkes olin ma noor, roheline ja naiivne. Kindlasti mõtlen mõne aasta pärast praegusele tagasi vaadates sama…

Õeldakse, et vigadest õpitakse ja kõik need õppetunnid teevad targemaks, tugevamaks jne. Ja et elu käibki üles-alla, alati ei saa hästi olla, sest muidu ei oskaks ehk seda head osa hinnata. Ma ei tea. Mul tekib vahel paaniline hirm tuleviku ees. Et äkki ei ole üles-alla, üles-alla, vaid hoopis üles-alla-alla-alla? Tahaks lihtsalt elu pausile panna ja ennast eesoleva jaoks koguda, olgu see siis hea või halb.

DSC_1840 (2)

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Statistikat

Esimesed blogid, mida ma oma elus üldse lugema hakkasin, olid erinevad Hispaaniasse kolinud eestlaste blogid. Ei teadnud ma midagi ei Mallukast ega teistest Eesti popimatest blogidest – kogu see maailm oli minust mööda läinud. Kes see ikka viitsib teiste inimeste hallist argipäevast lugeda, kui raamatupoed on põnevaid raamatuid täis.

Aga samas, kes siis välismaale kolidest blogima ei hakkaks! Nii ka mina. Kõik oli uus ja põnev ning vaja kindlasti üles talletada ja kodustega jagada. Ilmselt on iga #eluvälismaal blogi algus täpselt sama – lihtsam on ju uudised ühe korra blogisse kirjutada, kui sadu kordi järjest perele, sõpradele ja sugulastele üle korrata. Ja endal ju ka pärast hea sirvida ja meenutada. Kaks kärbest ühe hoobiga.

Tasapisi, vargsi ja kikivarvul hakkasid mu lugemisvarasse nõnda ikkagi erinevad blogid sisse hiilima – põhiliselt ikka teiste võõrsil seiklevate eestlaste omad, sest nende lugudes oli tihti äratundmisrõõmu. Aga vähehaaval lisandus ka eesti blogisid, kuni hommikune ajalehelugemine asendus hommikuse blogilugemisega ja kui raamatu lugemiseks on väikeste laste kõrvalt raske paar rahulikku tundi (või päeva) leida, siis 10 minutit blogide jaoks ikka leiab. See on see, kui annad hundile sõrme, varsti on ikka terve käsi läinud.

Samas, nüüd 6 aastat hiljem on endiselt üle poole blogidest, mida loen, teiste minusuguste laia maailma kolama läinud eestlaste omad. Professionaalne huvi noh. Ma ise eeldasin, et see on nö vastastikune asi, aga jäin täna blogi statistikat vaatama ja panin tähele, et hoopis Eesti-eestlastel on Hispaania elu-olu vastu kõige suurem huvi.

Kuue aasta keskmine statistika siin:

  • Eesti lugejaid – 73.3%
  • Hispaania lugejad: 10.3%
  • USA lugejad: 3.4%
  • Soome lugejad: 2.9%
  • Rootsi lugejad: 1,6%

Lisaks loetakse veel UK-st, Saksamaalt, Poolast, Belgiast, Prantsusmaalt, Iirimaalt, Taanist, Norrast jne. Mõnikord igasugustest põnevatest kohtadest ka. Aga näiteks terve Aafrika mandri pealt ega Lõuna-Ameerikast pole siia kordagi piilutud. Hiinast ka mitte.

Veel statistikast – enamasti googeldatakse blogi otsides “seitsme maa ja mere taga hispaania” või midagi sarnast, sajal erineval kujul. Aga veel põnevaid blogisse sattumise viise:

  • “hispaania ämblikud” (enda arust ma neist kirjutanud ei ole… aga kes seda enam mäletab)
  • “1 seitsmest päkapikust” (misasja? mina ei ole igatahes)
  • “tellima hiinast voodi” (jep, sellest olen kirjutanud küll)
  • “hapukoor hispaanias” (täitsa olemas igas toidupoes)
  • “kes käinud malagas” (mina!)
  • “hispaanias kahe lapsega blogi” (kaks kassi ka!)
  • “üürihinnad malaga” (see pakub ikka paljudele huvi)

Kahjuks pole enamus otsingusõnu teada, vaid “unknown search terms” all. See on kindlasti see kõige mahlasem osa!

Aaa, muide, statistika järgi ei tasu pühapäeviti blogisse ega kusagile mujale postitada… aga keda see statistika ikka huvitab…

LRM IMG_20190906_124358_354

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Malaka

Millal see nüüd oligi – millalgi kevadel või suvel, kui ma taustanäitlemistööd proovisin. Lausa kaks korda. (SIIN ja SIIN)

No nüüd on lõpuks loorberite lõikamise aeg käes ja saab seda seriaali ja oma töö vilju näha ka.

Siin lingil on seriaali kolmas osa:

http://www.rtve.es/alacarta/videos/malaka/malaka-capitulo-3-tu-no-sabes-quien-soy-yo/5388930/?fbclid=IwAR1LxGPVfPcCxq_NbMkHqNh9ZAUoJquBb_tSawTFnSPZkcxpLO8f-R1aikU

Uskumatu, kui palju raha ikka ühe seriaali alla pannakse. Kõik need sekundiks tagaplaanil vilksatavate inimeste palgad ja lõunasöögid on juba kokku päris üüratu summa, mis siis veel päris tegijatest rääkida – näitlejad ja kaamaratagune gäng, orgunnijad, meikarid, stilistid jne.

Aga äge oli! Üldse on koguaeg seda seriaali vaadates tuttavaid paiku nähes tahtmine kilgata, et “see on ju see koht” ja “seal me just käisime” jne.

Screenshot_20190917_111121_com.instagram.android

Kusjuures selles peostseenis oli mind pidevalt siin-seal töllerdamas näha, aga spordisaal, kus ma tegelikult ka vaeva nägin ja higistasin, oli suht nulliring – korra treeneri kaenlaalt vilksatasin… Ilmaasjata sõtkusin lihased valutama 😀

Posted in Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika | Leave a comment

Hispaanias on hooti hirmsad hoovihmahood

Viimasel ajal on nii palju juhtunud!

Kõigepealt said umbes 20 beebit ühe ravimifirma Malagas asuva tehase pakendamisvea tõttu libahundisündroomi ehk muutusid karvasteks.

Lisaks oli Sevillas tohutu listerioosipuhang, sest mingite firmade müüdavad lihatooted olid nakatunud.

Siis möllas augusti lõpus ehk põhimõtteliselt keset suve Madriidi piirkonnas hull madalrõhkkond ja torm – tornaado, rahemäed ja üleujutused jne.

madrid-rahe

Foto: internet

Järgmisena laastas see külm mass idarannikut, üleujutustes hukkus kahe päeva jooksul 6 inimest ja evakueeriti tuhandeid. Mõnes kohas registreeriti sademeid kokku rekordilised 500 liitrit kuupmeetri kohta.

idahisp

Foto: El Pais

Ja täna öösel liikus see torm üle Malaga ka. Isegi mina, maailma sügavaima unega inimene, ärkasin kuskil 03.30 paiku selle tuule, vihma ja lõpmatu äikse peale üles. Meil siin õnneks tegelikult midagi ülihullu ei juhtunudki, aga näiteks Mercadona juures kasvav suur kummipuu sai välguga pihta.

malaga reding

Foto: Diario Sur

Ja no vett ka ikka kogunes: (pildid El Corte Ingles juures asuv sõidutee)

malaga corteingles

Foto: Diario Sur

Üks kokkuvõttev video ka, kes lähemalt soovib vaadata (El Pais):

Posted in Malaga, Minu Hispaania | Leave a comment

7-aastane kirjanik ja 5-aastane kanepikasvataja

Samal ajal, kui minul on kõik muud asjad prioriteediks ja raamatukirjutamist muudkui edasi lükkan, jõudis Aleksandr juba triloogiaga valmis saada

Alles hiljuti just lõpetas ja ütles mulle õhinal: “Emme tead, minu raamatud hakkavad maksma hästi palju!”

Ja siis alustas juba neljandat. Ja nüüd on juba kuus tükki valmis.

Noortel seda pealehakkamist ikka jagub…

 

This slideshow requires JavaScript.

Muidu ta räägib tegelikult viimasel ajal, et tahab poemüüjaks hoopis hakata. Et siis kõik muudkui annavad talle raha ja… Ma oleksin seda varasemat politseivarianti ikka eelistanud…

Ja Danielil on ka karjäärivalikud siin vahepeal muutunud – ta tahab nüüd aednikuks saada. Lilli kasta jne. Millalgi siin suve jooksul ja Eestis käies leidis selle kutsumuse (varem tahtis hoopis taksojuhiks hakata… aga võõraid inimesi mitte vedada, ainult meid ja sõpru).

Aga teate kõik seda ravikanepit (cbd), mis pidi migreenide vastu aitama? No see tööstuslik, ilma narkootilise toimeta. Artjom läks ükskord Danieliga jalutama ja kanepipoest möödudes mõtles, et ostab mulle selle proovimiseks, sest mul kulub ibumaxi ikka ebanormaalsetes kogustes. Müüja oli tore tüüp, kinkis talle kauba peale ühe seemnekese ka. Tavalise, mitte tööstusliku, eksole. Hispaanias müüakse kanepiseemneid täitsa legaalselt ja oma tarbeks on lubatud paar taime kasvatada ka. Muidugi selle mööndusega, et ei kasvata ega tarbi avalikult ega müü.

No ja Daniel tuli siis koju ja näitas mulle rõõmsalt oma seemnekest ja rääkis õhinal, kuidas ta paneb nüüd lille kasvama ja hakkab kastma ja… Sest ta ju juba ammu unistab aednikutööst. Tubli emana otsisin siis talle lillepoti ja mulla välja ega hakanud lapse eluunistusele vastu töötama. Ja nüüd ta siis kastab oma taimekest ja jälgib, kuidas see muudkui suuremaks kasvab. Väike farmer.

Ärge jumala eest Eestis seda küll järgi tehke!

Aga ma kahtlustan, et niipea, kui keegi rõduukse lahti unustab ja kassid ligi saavad, on see lilleke lännu. Teades, kuiväga Tolmu lilli armastab süüa…

Posted in Malaga, Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | 3 Comments

Teist korda pulma

No ma ei tea mis värk see küll on, et elu mulle juba teist korda niimoodi ootamatult pulmapildistamise kaela saadab. Äkki mingi märk, et peaksin ka suuna sinnapoole ikka võtma ja pulmafotograafiale spetsialiseeruma?

Ühesõnaga – homme on jälle pulm. Kas üks introvert ootab seda lõbu – loomulikult ei. Aga vähemalt tean seekord noorpaari natuke paremini…. mitte küll isiklikult, aga Artjom juba pildistas neid. On äge ja ilus paar ja neil on kolm kassi, kellest kaks musta on megasuured ja paksud, Tolmu jääb neile kõvasti alla! Koeri on neil ka terve posu. Ja lihavaba pulm tuleb… Nii et tunduvad täitsa my kind of people. Ja pulm ise toimub rannas, mis on ju 100 korda ägedam, kui tavaline resto-pulm.

No ja et mitte mõelda sellest vastutusest, mis kaasneb inimeste elu ühe tähtsaima päeva jäädvustamisega, ja sellest, mis kõik võib pekki minna, siis mõtlen hoopis igast tilulilust nüüd.

Näiteks, et mis kingad jalga panna – noh, et pidulik ja mugav korraga oleks. Ja et kontsad ei klõpsuks – fotograaf peab hiilima tasa ja tähelepandamatult nagu ninja.

Ja mis riided – sama teema, et pidulik ja mugav. Et saaks ilma probleemita kummardada ja kükitada ja roomata ja… Ok seda viimast tegelikult mitte. Ja et vöö peale sobiks üks pisike vööfotokott panna. Sest eelmine kord mul seda ei olnud ja nii mälukaardid kui varuaku kui ka mu telefon – kõik olid kusagil taga saalinurgas suures fotokotis. Ei olnud mugav, mkmm. Teist korda sama reha otsa ei astu.

Oh küll on ikka hea, et siin vähemalt seda sukkpükste-etiketijama ei ole, mis Eestis.

Aga ok, wish me luck!

hahaa

Pilt: google

Posted in Fotograafia, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment