Nimi meest ei riku?

Tavaliselt ma loen blogisid arvutis, sest vanadus… aga täna, kui kõik 100 lahtiolevat tab-i mul ära hangusid, pidin kuidagi telefonis aega parajaks tegema ja närve puhkama. Ja üks naljakas postitus sattus ette, mida tahtsin kohe kommenteerida… ja kuna ma pole telefonis wordpressi sisse logitud, pidin kommentaari lisamiseks oma blogiaadressi tähthaaval sisse trükkima 😀 Jep, ei olnud kerge tõesti. Aga sain hakkama!

Mulle on ikka siit-sealt vahel etteheiteid tulnud, et issand kui pikk nimi blogil (!!!). Mind ennast tõesti ei häiri, sest:

– siis kui ta tegin, lootsingi et pika nime peale igasuguseid suvakaid või poolsuvakaid lugema ei satu. Alles 4 aastat hiljem julgesin lõpuks meeltesegaduses blogilingi nt oma fb kontole lisada…sest kõik juba nagunii lugesid. Ja pere, kelle jaoks selle blogivärgiga üldse alustasin, sattus väga harva lugema, sest telefonid/skype/messenger on ju ka olemas 😀

– ma ise trükin aadressiribale “sei” ja juba ta sealt tulebki. Lihtne ju? (“se” peale tuleb seb pank…)

– kõik need paar blogijat, keda ma ise loen, tulevad mulle wordpressi readeris ette, nii et tundub väga vähetõenäoline, et keegi tänapäeval tervet blogiaadressi aadressiribale trükiks…

– tegelikult olin alguses üldse blogspotis ja seal oli mul veel veidram nimi (ja veel värvilisem taust). https://ipsaania.blogspot.com/

– üleüldse see värvilise tausta teema tekitab ka minus alati palju küsimusi – kui kõik peab mustvalge olema, kuidas siis inimesed nt filmide alt subtiitreid loevad? (oletame, et ei ole ingliskeelne film) Või on kõigil vanad retro mustvalged telkud? Iga kord, kui kuskil blogijate grupis see teema jälle päevakorda tõuseb, et “iuu, kuidas neid kirjude taustadega blogisid lugeda saab!” kratsin ma kukalt ja mõtlen nõutult, et mulle küll ükski blogi häirivalt silma ei hüppa. Isegi mu enda oma mitte.

bobesponja.gif

– tegelikult on selle pika bloginime taga mõte, et elu tuleb ise muinasjutuks elada… Ja umbes nii ju kõik need muinasjutud algavad: Kaugel kaugel seitsme maa ja mere taga ühes kuningriigis… Minu jaoks oli siiakolimine oma suure ja ammuse unistuse elluviimine… ja noh,  muinasjutulisuse osas läheb ka sellepärast täppi, et Artjom on pere kolmas poeg ja teate isegi, kuidas see vene muinasjuttudes käib…et see noorem pojake peab laia maailma õnne otsima minema.

– “marjublogi” oleks minu jaoks maailma veidram nimi blogi jaoks… nagu mingi laps oleks koos emaga blogi teinud… või siis isegi pigem see, et ema tegi lapse jaoks ise blogi valmis… “keidyblogi.ee” vms (ma loodan, et tegelikult sellist olemas ei ole, kui on, siis sorry!) P.S.: Ja tõesti ei ole kellegi pihta isiklikult. Aga pigem siis juba eesnimi + perekonnanimi. Aga sel juhul peaks see olema juba väga professionaalne leht või blogi… Ma hoian oma eesnimi+perek. nimi variandi pigem selleks ajaks, kui ma tegelikult ka asjalik ja edukas olen (või noh mariagellert.com, sest noh, mõlemad kliendid on siiani rahvusvahelised olnud – seega edukas 😀 )

Ok, siin mu mõttelõng katkes kah (sest Liis tuli veini jooma)…. ühesõnaga – ei mingit nime- ega disainimuutust lähitulevikus… vabandust kõigi nende ees, kellel silmad ja näpud minu pärast siin aja jooksul küljest ära on kukkunud 🙂

Advertisements
Posted in Uncategorized | Leave a comment

Daniel räägib!!!

received_1162388887218470

Kui Aleksandr kooli läks, võttis tal aasta ja üks kuu aega, et hispaania keeles rääkima hakata. Või noh, et üldse rääkima hakata. Kodus rääkis ta muidugi kõigis kolmes keeles ammu “vabalt”, aga koolis oli suu alati jonnakalt lukus. Kuna ta on väike mini-me, siis täitsa mõistsin teda ega muretsenud väga selle pisiasja pärast.

Daniel ei ole sugugi mini-me, on hoopis sotsiaalne ja jutukas, nii et ma olin täitsa üllatunud, kui ta otsustas koolis Aleksandri taktikat kasutada. Ja sellele ka kindlaks jääda. Esimene kooliaasta sai läbi ja Danieli suu oli endiselt kindlalt lukus. Isegi kodus ei tahtnud ta hispaania keelest midagi kuulda ja väitis et tema ei oska. Teine kooliaasta algas ja ei mingit muutust. On ikka kangekaelsus! (Ebaõnn, vist ikka sai portsu minu geene kah…) Kuud läksid ja ei mingit muutust. Mingi totaalne trots oli tal hispaania keele vastu tekkinud. Aga nüüd, poolteist aastat hiljem – lõpuks ta räägib! Õpetaja tuli koolis isiklikult Artjomile seda rõõmusõnumit teatama. Et räägib ja osaleb!

Kuskil kuu tagasi hakkas ta mulle osasid hispaaniakeelseid sõnu sosistama. Kõva häälega ei juglenud öelda – äkki keegi kuuleb. Aga tasakesi kõrva sisse…

Ja siis – meile tuli kuuks ajaks üks prantsuse flamencokitarrist elama (jep, mu vaesed kõrvad ei kuule nüüd peale kitarrimängu mitte midagi – 10 tundi päevas harjutab tüüp 😀 ) Ja kuna ta ilmselgelt eesti ega vene keelt ei räägi, on meil kõigil ainukeseks suhtluskeeleks temaga hispaania keel. Kusagil 10nda päeva paiku õhtusöögilauas Daniel lõpuks murdus ja hakkas ootamatult temaga kõva häälega hisp keeles vatrama ja nalja tegema. Nt pakkus oma toiduülejääke: “!Come, come! Come si quieres. Y bebe agua!” (Söö, söö! Söö kui tahad. Ja joo vett!) Meie Artjomiga proovisime poker-faced pähe manada ja mitte reageerida, et ta mingil juhul ära ei ehmataks ega oma julgustükki häbenema hakkaks…

Ja nüüd ta räägibki, näiteks milliseid rumalusi kes koolis rääkis, või siis nt lollitab Aleksandriga hispaania keeles. Rumalustest vahel kasu ka…

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Olin ka pränkster korraks

Ma sain eile oma mitme nädala naljadoosi kätte. Nimelt käisime Ikeas (rongiga 15min sõitu) stuudio jaoks paari asja ostmas. Näiteks oli ühte pikka kardinapuud taustade hoidmise jaoks vaja. Pakendis kokkupanduna on ta üle kahe meetri pikk, aga muidu annab pea neljaseks venitada.

Rongis vedas, ruumi täitsa oli ja sain istuma. Päris laeni mu kardinapuu ei ulatunudki, pool meetrit jäi lausa ruumi… Ja nii ma siis istusin temaga seal. Järgmine peatus oli lennujaam – jube palju rahvast tuli peale, nagu ikka. Ja siis haaras üks noormees mu kardinapuust kinni 😀 Ta ei saanud paar esimest sekundit arugi, et midagi valesti on, aga ma pidin naerukrampidesse ära surema 😀 No ja kui ta aru sai! (vist siis kui ma läbi naeru vabandasin)  Kõige naljakam oli muidugi ta sõpradel…. ja pool vagunitäit inimesi muigasid samuti ja proovisid naljapisaraid tagasi hoida…

Nii et järgmine kord, kui elu liiga tõsiseks läheb, tean, mida teha – väike rongipränk teeb alati tuju heaks!

20190313_120234

Asitõend otse sündmuskohalt

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Jõime peeti

Igal temaatilisel toidupeol avastame me mõne hea uue retsepti.

Nii et ma ei saa kohe kuidagi jagamata jätta peedipeo peedikokteili retsepti. Nii lihtne ja imehea! Ja ilmselgelt kasulik ka.

Kannutäieks kosutavaks “marjajoogiks” läheb vaja:

  • 1 klaas punapeedimahla
  • 1 klaas porgandi segumahla (nt porgand-apelsin-mango)
  • 1 klaas (v tiba vähem) sidrunimahla
  • 5 spl ingverimahla
  • 1 klaas apelsinilikööri (cointreau)
  • jääd
  • kaunistuseks nt maasikaviil

P.s. Ilmselt on ingverimahla saamiseks lihtsamaid viise ka, aga mina lõikasin ingveri viiludeks ja pressisin neist küüslaugupressiga mahla välja. Sidrunimahl oli samuti värskeltpressitud (mitte küüslaugupressiga…).

mde

sorri…maasikaviil juba ära söödud

mde

punapeedisushi

Kuna ma kalaga suhit ei söö, siis on mu kõige aegade lemmikumad senini kerge kiiksuga – mango-piparmündisushi ja seesama pildilolev peedi-küüslauguleivasushi. Oeh, nüüd seda pilti vaadates pole ime et mul need paar kilo muudkui seljas istuvad…

 

Posted in Uncategorized | 2 Comments

Esimene pulm

Juuhuu, tehtud ta ongi! Minu esimene pulm ja ühtlasi ka minu esimene hispaania pulm. Ma ei ole veel otsustanud, kas ka viimane. Aga ellu jäin!

Boda_M&S_calidad-normal-7

Esiteks – hispaania pulmad, kui tegu just mustlaspulmaga pole, on ootamatult igavad. Ma ikka oma peas kujutasin ette, et on rohkem vürtsi, lõunamaa värk ju.

Eesti pulmast loomulikult ikka natuke emotsionaalsem, rohkem pisaraid ja naeru, aga samas on hispaania pulmas jällegi vähem traditsioone, eriti sel juhul kui ei ole tegu kristliku pulmaga.

Tegelikult peaks üldse algusest alustama. Nimelt panin ma millagi milanunciosse kuulutuse, et teen fotosessioone (hind õpipoisile kohaselt soodne ka muidugi). Esimene inimene kes minuga sealtkaudu ühendust  võttis, küsis, kas ma ühe väikese lihtsa pulma ka pildistaksin ja mis hind oleks. Ütlesin siis oma hinna (üks null vähem, kui nendel pulmafotograafidel, kes minuarust üliägedad on) ja eeldasin, et ta mind nagunii ei vali… või kui valibki, sokutan ta Artjomile näiteks. Ja siis me muudkui vahetasime kirju ja ta broneeris mu ära, tegi ettemaksuks 50 eurise ülekande, lisades veel, et võib juhtuda, et mind ei ole lõpuks siiski vaja, sest üks mehe tuttav on pulmafotograaf aga ei tea kas saab tulla. Pulmani oli veel mitu kuud aega ja ma muidugi rõõmustasin, et teenisin fotograafiaga oma esimesed rahad nii, et ei pidanud ise lillegi liigutama…

Ilmselgelt mul nii lihtsalt see asi ikka ei läinud…

Nii et kuu enne pulma kirjutas ta, et loodab ikka minu peale ja siis tundus juba natuke nadi alt ära hüpata. Ja noh – eks ma mõtlesin, et kui Artjom on alati hakkama saanud, siis mis see mulgi ära ei ole! (siin on muidugi väike vahe selles, et tema ei ole selline introvert nagu mina).

Esimene üllatus oli mul, kui poole tseremoonia pealt aku tühjaks sai. Täiesti ootamatult, ma ei pannud kiires tööhoos isegi tähele, et see oht tulekul on. Õnneks ei olnud parasjagu mingi ülitähtis hetk ning viskasin kiiresti uue aku sisse.

Teine üllatus oli kahjuks palju kehvema ajastusega – just pruutpaari esimese suudluse ajal sai mälukaart täis. Ma olin sekundiks täiesti šokis – mis nüüd saab??? Sel hetkel oleks väga veider saali tahaotsa oma koti juurde uut kaarti otsima tormata. Tegin hoopis varufotode kaardile formati. Mitte just ülikiiresti, eksole, sest kui midagi on vaja menüüst kähku leida, siis ei tule see sugugi kähku välja. Selleks hetkeks hakati juba allkirju andma ja nii nad siis ootasid mõne hetke minu taga, kuni ma “tehnilist probleemi” lahendan…

Tegelikult olen ma üliõnnelik, et mul punastamise kommet ei ole, sest muidu oleksin ma sel hetkel punane nagu peet olnud.

Edasi vist rohkem viperusi ei olnudki, ainult et sain aru, et pean palju vähem pildistama, sest muidu on enne lõppu kõik neli mälukaarti täis… ja mõlemad akud tühjad… Mõlemaga läkski nibin-nabin õnneks. Aga viimane tund oli hirmus küll….et kas ikka piisab.

Tegelikult ma tean küll, miks ma alguses nii suure hooga ja palju klõpsisin – Artjom ilmselt täidab oma igavaid hetki pulmas vestlemisega, aga mina proovisin nagu paparazzi igalpool kõik kaadrisse saada (sest: töö käib, ärge segage, ei saa rääkida praegu!) Ja noh, tõesti oli vahepeal igav….midagi ei toimu, inimesed lihtsalt joovad oma karastusjooke või kokteile ja ajavad rahulikult juttu. Hiljem toimub söömise osa – mis on samuti lihtsalt söömine. Ei ole “kibe”-karjumist, mingeid mänge. Istuda ja tühjusesse vaadata oleks natuke veider… telefonis istuda ka… ja no vestlemine – ainult mitte seda, eksole. Seega jääb üle ainult pildistamine 😀

Kusjuures tegelikult ei saanudki pruut terve meie kirjavahetuse ajal aru, et ma ei ole hispaanlane. Aga kohe, kui ta autost välja astus ja me näost näkku tutvusime, küsis ta, kust ma pärit olen. Njaaah – long way to go selles osas. Ei mängi välja veel!

Boda_M&S_calidad-normal-308

Aaah, aga need hispaania pulma traditsioonid, neist ka. Minu ühe pulma ja Artjomi 10+ pulma põhjal, sest kes siis viitsib googeldada.

Esiteks – hispaanlaste jaoks on ülioluline, et pruudi autost välja astumine oleks pildile saadud.

Üldiselt ongi nii, et rahvas koguneb vaikselt ning peigmees ootab oma emaga altari ees pruudi saabumist (kes tuleb alati oma isa käevangus).

Siis tuleb palju kõnesid, nuttu ja naeru. Kiriklikes pulmades kingib mees naisele kukru kuldmüntidega. Osades pulmades valavad pruut ja peigmees kordamööda eri värvi liiva kusagile klaasist anumasse.

Esimene kindel must-have on peale tseremoonia lõppu pruutpaari riisi ja roosiõielehtedega loopimine. See traditsioon on 100% kõigis pulmades meil esindatud olnud 🙂

Boda_M&S_calidad-normal-167

Peale tseremooniat on alati tunnike kokteili-aega – kõik õnnitlevad, vestlevad, pakutakse snäkke ja jooke. Kusjuures õnnitlemine ei ole järjekorras, nagu Eestis kombeks. Ühes eestlaste pulmas siin, kus Artjom pildistas, oli videograaf vahepeal väga üllatunud eesti kommete üle.

Boda_M&S_calidad-normal-24

Boda_M&S_calidad-normal-213

Peale kokteiliosa istutakse lauda. Siseneb pruutpaar ja kõik söövad rahulikult. (ja ei joo ülemäära, nagu eesti pulmas 😀 ) Ei mingeid kõnesid, ei mingeid piinlikke mänge, ei mingit pulmaema ega -isa. Ei mingeid rolle külalistele. Mingi hetk käivad peigmees ja pruut ning kingivad kõigile külalistele mõne meene. See võib olla mesi/moos/väike veinipudel/maistus/kaktus või misiganes, mis neil parasjagu pähe on tulnud. Midagi väikest ja armast.

Boda_M&S_calidad-normal-344

No ja siis tulevad juba tort ja varsti peale seda esimene tants. Ja peale seda paneb fotograaf tavaliselt minema. Nii et ma ei teagi, mis edasi saab… Ma olen küll kuulnud, et pidu kestab hommikuni, aga “minu” pulmas läksid nii mõnedki enne mind ära… Ja mõned koos minuga. Aga ehk on suvised pulmad veidi pikemad?

Boda_M&S_calidad-normal-330

Vot nii.

Ja noh, mis ma siia lõpetuseks ikka lisan, kui ühe meenutuse omaenda pulmast, ikkagi ju hispaania-teemaline, kuigi kes oleks siis arvanud, et me tõesti kunagi omadega Hispaaniasse jõuame 😉

IMG_00057

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Pulmad ja Frida ehk fotojutud

Mul on laupäeval pulm! Hirmus! Juba näen unes ka õudukaid sellest, kuidas pildistama hakkan ja midagi ei tööta.  Fotokas ja lisavälk nt ei tee koostööd ja siis tuleb mul meelde (keset pulma), et unustasin Artjomi käest küsida, kuidas seda seadistada üldse. See on see, kui pea ees tundmatusse ja sügavasse vette hüpata.

Kõige suurem hirm seoses selle pulmaga on mul tegelikult üldse see, et äkki pruutpaar ei saanud meili teel suheldes veel aru, et ma pole hispaanlane 😀 Ja noh, laivis ma ilmselt nii hästi kohalikku välja ei mängi… kui ma just koguaeg vait ei ole. Mis siis, kui neile ei meeldigi immigrandid? 😀

Fotograafiaga seoses veel – mu elu eesmärk on ka nüüd täidetud – sain Fridaks kehastuda. Jälle hästi möödaminnes ja läbi juhuste kokkulangemise. Peale seda, kui prügikastide kõrvalt need lillelised kiiktoolid leidsime, tekitasid nad õhtuti kardinatega mingi veidra koosluse. Ja iga kord, kui silm peale sattus, nägin ma selles koosluses Fridat. Seda juba sajandat korda nähes otsustasin lõpuks kleidi selga tõmmata ja üle-eelmisest halloweenist pärit lilled välja otsida. Isegi Frida-pildiga kõrvarõngad olid mul olemas. Nii et 15 min ja valmis. Artjom pesi juba tegelikult hambaid ja kujutas ette, et saab magama minna, aga noh… ei ole tal esimene kord keset ööd kiire pildistamine teha. Kassid tulid ka õnneks appi.

Kui ma peaks tervest maailmast enda jaoks kõige inspireerivama inimese valima, oleks see ilmselt Frida, just oma enesekindluse ja kire ja kõige selle pärast.

P.S. Nii äge oli näha, kui mõni inimene tundis pildil Frida ära ka 🙂 Me ju otse näkkukarjuvalt copy-paste Fridat ei teinud.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Keelenaljad vol sada

 

dsc_3754
Pulkadega romb-silm

Aleksandr: Kas Tolmul on ikka veel pulgad?

(pulgas – hisp keeles kirbud)


Plastmastik (ok ilmselt ma ainuke kes naerab:D )


Igasugused lühendatud sõnad: arvud (arvuti), laad (laadija), kamps (kampsun)

Daniel: “Emme, kus on sinu laad?”


Karititška (=näokene. cara – hisp keeles nägu). Seda kasutatakse kurva ja rõõmsa smiley kohta. Mul võttis ikka väga kaua aega et aru saada, kust see sõna tuleb. Nt karititska tristitska = kurb nägu.


Biinuspunkt (=miinuspunkt) Hispaanlastel on vahel V ja B üsna sama hääldusega)


Aleksandr: “Emme, mul on üks uus tüdruk.” (ehk siis klassis on uus tüdruk neil)


Aleksandr: “почему ты старый?”

Daniel: “я не старый, я новый!!!”


Danieli popolaarseimad laused viimasel paaril kuul on olnud:

“Sa kaka.”

“Tõ kaka.”

Kasutab “ei” asemel neid. Või noh, kohtades kus ma kasutaks “f.. y..!” ehk siis “mine metsa!”

dsc_9205

Posted in Uncategorized | 4 Comments