Väikesed multikultilapsed

6. detsember on lastel koolist vaba, sest Hispaanias on konstitutsiooni päev. Danieli klassis arutleti selle puhul, et kuigi elame kõik Hispaanias, on mõned meist mujalt pärit. Iga laps värvis oma päritoluriigi lipu ja vaadati koos, kui kaugel see riik Hispaaniast on.

Päris huvitav klass on neil igatahes – hispaanlasi on kokku vaid 5. Ma kujutan ette, kui Eestis nii juhtuks – inimesed oleks vist kohe tagajalgadele aetud ja paanikas, et immigrandid tahavad riiki üle võtta. Ekrekad paneks üldse sellise kooli põlema ilmselt? Ikka imestan ja imetlen, kui aksepteerivad ja sõbralikud hispaanlased võõraste vastu on.

IMG-20191203-WA0001

Aga mainin ära, et Aleksandri klaasis on ikka hispaanlased ülekaalus. Mingi hetk oli küll 5-6 vene või ukraina päritolu last, aga nood on tasapisi jälle kusagile ära kolinud. Ja neil on paar hiinlast ka. Marokost ei olnudki vist üleüldse kedagi.

IMG_20191130_123820

Danielist rääkides – ta on ootamatult ise kirjutama õppinud. Ilmselt koolis, või  hoopis kodus Aleksandri kõrvalt – ei saa ju vanemast vennast kehvem olla. Aleksandr on nüüd temast vaid sellevõrra ees, et jätab ikka sõnadel tühikud ka vahele (paar kuud tagasi veel ei jätnud) ja kirjutab kirjatähtedega ka.

Ma parem ei tsiteeri, mida mina 5-aastasena kirjutasin, aga ega Daniel igatahes alla ei jää. Just hiljuti leidsin laua pealt sellise paberi ja esiti mõtlesin, et Aleksandri tehtud. Aga eip, Dani töö. Tõlgin ära ka: Findesemana = nädalalõpp. Estonia Esti = Eesti hispaania ja eesti keeles. Pildi peal pidid muideks vanaema ja vanaisa olema.

IMG_20191204_115915

lähevad vist jõulupuud tooma metsast?

Ah, ja tal on üldse veel selline skill, et kui tahab, kirjutab oma nime tagurpidi, st et kui pärast lehte 180 kraadi keerata, on õigetpidi.

Ja samal ajal, kui nemad muudkui arenevad, siis minu keeleoskus aina kahaneb. Vanadus noh. Mõni sõna või sünonüüm ei taha eesti keeles meelde tulla ja komad, millega mul kunagi pole probleemi olnud, elavad nüüd täitsa oma elu. Hea, et mul nii hea põhi all oli, muidu oleks küll jama majas.

Hmmm, peaks lastele ka oma lapsepõlve lemmikraamatu kirjamärkidest ostma 🙂

Posted in Kolmkeelsed lapsed, Malaga, Minu Hispaania, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

No title – sügis 2019

Vajutada seda “publish” nuppu, või mitte, vot selles on küsimus…

Olen viimastel kuudel siin nö natuke ära kadunud. Igas mõttes eksole, aga pean silmas just blogi ja sotsiaalmeediat jne.

Pikk jutt sitt jutt, nagu öeldakse. Aga panen ikka kirja, sest see on ju elu. Ja ma ise just tahaksin praegu teiste sarnaseid lugusid lugeda, nii et äkki kellelgi on kunagi sama. Üleüldse… inimeste elus juhtub nii palju sellist, millest kõrvalolevad ja lähedased ei saagi kunagi teada… ja mul on sellest alati kahju. Minu arust just sellised väikesed ja sügavamad lood liidavadki inimkonna kokku või panevad üksteist mõistma. Igalühel on oma sõda sõdida, eksole.

Igatahes. See oli pea kaks kuud tagasi, kui tegin rasedustesti ja sealt vaatasid mulle kaks ootamatut triipu vastu. Ootamatud selles mõttes, et ma küll aimasin, et tõenäoliselt nad sinna testile tulevad, aga meil ei olnud praegusel raskel ja keerulisel ajal tegelikult perelaiendust kohe üldse mitte plaanis. Kogu see aeg peale Danieli sündi olen mõelnud, et kunagi tulevikus, mõne aasta pärast ehk. Sest ikka vahel ju kripeldas, et kellele ma need kleidid ja kingad ja kõrvarõngad pärandan, kui kodus on ainult poistekari.

Jajahh, ma tean, et mul jäi seda “varandust” peale viimast Tarifal-käiku vähemaks, nii et probleem on tegelikult suht-koht lahendatud. Ja seda tean ka, et mu vana sõber Mr Murphy saadaks sellise sooliselt diskrimineeriva jutu peale nimme poisslapse meile. Aga ikkagi, sellised kauged tulevikuplaanid olid kõigele vaatamata kusagil alateadvusesopis olemas.

Ja siis tuli see ootamatu positiivne rasedustest ja mõtlesime, et ju siis on nii ette nähtud. Et nüüd ja praegu. Uskumatu, kuidas saab mingi pooleteise kuu jooksul täiega beebilainele saada ja kõik eluplaanid ümber mõelda jne. Aga näed, kuskil avalikult ma seda uudist siiski ei jaganud ja isegi perele-sõpradele plaanisin alles siis üllatuse teha, kui esimene trimester läbi ja ikka 100% kindel, et kõik korras. Mingi hirm vist ikka oli, sest vanust juba väheke rohkem ja viimase aasta stress jne. Ise ka imestan, et selline ettevaatlikkus mul järsku kusagil kuklataga oli, pole üldse minulik ju.

Hirmudest rääkides. Mul oli millalgi sügise alguses üks unenägu, mis mulle täielikku paanilist eluhirmu tekitas. Kui enne seda oli juba mõnda aega selline lihtne tavaline alateadvuslik teadmine, et viimasel ajal läheb kuidagi halvasti kõik, aga samas püüdsin end siiski positiivsel lainel hoida ja mitte üle mõelda, siis peale seda unenägu tekkis mul tunne, et ma tahaksin pausinuppu vajutada ja mõnda aega kuskil kookonis olla, sest kardan tulevikku.

Muidu ikka on ju elu selline, et kipud alati midagi ootama – jõule või suve või sünnipäeva või koolilõppu või nädalavahetust või mõnda reisi. Tulevik on ju alati nii põnev ja paljulubav, kõik on võimalik, kõik soovid võivad täituda. Ja nüüd… ma kartsin iga uut päeva, kartsin, et kellegagi minu kallitest juhtub midagi või siis mu endaga. Ja kõik ühe unenäo pärast. Päris tihti nutsin ennast paanikas magama ja siis kirusin ennast, et ei tohi  ju hirmul lasta oma elu mõjutada. Stay positive jne. Ahh, kui lihtne kõik teoorias on, aga kui mingi paaniline hirm kuskil kuklas konutab, proovi siis seda ignoreerida.

Tahtsin tegelikult üldse kassidest rääkida. Siiamitel on ikkagi võimed, ma teadsin seda juba varemgi. Coco hakkas siin mõned nädalad tagasi mulle muudkui sülle ronima. Ja ta pole tegelikult kohe üldse mitte sülekass. Ma oleksin pidanud selle järgi kohe aru saama, et miskit on mäda. Aga naiivselt arvasin, et vaeseke tuleb sooja otsima. Sügis jne. Ainult minu sülest, sest ma olen ju kõige mõnnam ilmselt… Nüüd järsku, mis sest, et mitu aastat ei olnud sellist kommet. Njah. See on see “stay positive” ja “ignoreeri fakte, isegi kui nad sulle näkku karjuvad” …

Ühesõnaga, tahtsin selle jutuga sinna jõuda, et eks ikka oli mul väike hirm ultrahelisse minna, aga tegelikult ma ei olnud  kohe üldse selleks valmis, et kõik pole korras. Ikka plaanisin peale arstilkäiku torti ostma minna ja uudist jagada ja nimevariandid jooksid peas jne… Ja siis tulevad need sõnad, et teate, väga kahju, aga teil on rasedus peetunud. Juba umbes 10 päeva tagasi. Millalgi 9 nädala pealt.

Ja mina olin kõik need 10 päeva rõõmsa rasedana ringi käinud, kõik sümptomid olid alles, mingit halba eelaimdust ega sisetunnet ei olnud. Ainult Cocol oli. See on see, kui kass on ka targem, kui mina.

Peetumine on igas mõttes nõme. Esiteks ei saa ise aru ja käid selle väikese surnud mini-inimesega nädalaid ringi. Teiseks ei lõppe kogu see jant halva uudise teadasaamisega – peetumise korral emakas üldjuhul ise ei puhastu, vaid tuleb abort teha. Sellele juba surnud lootele… Mulle anti valida, kas tabletid või kirurgiline puhastus – valisin naiivselt ikka esimese, sest pidi keha jaoks loomulikum ja vähem kahjulik olema. Ja no muidugi arvestades mu viimase aja ebaõnne, siis arvas mu keha, et peaks ikka igaks juhuks hästi tugevalt seda rasedust enda sees kinni hoidma, nii et pidin poole nädala pärast selle tabletipuhastuse uuesti läbi tegema. Ma mõtlesin sel hetkel täitsa reaalselt, et see kurb lugu ei lõppegi vist mitte kunagi ära. Ja ma parem seda üldse ei maini, et loomulikult ma nägin teda ka…. mis sest, et kõik foorumid on täis juttu, et nii pisike, paar cm, ja ei pane tähelegi jne. Väike ufo oli.

Ja kõik see aeg, kui tabletid mõjuma hakkasid ja tundide kaupa valutasin, tahtis Coco muudkui minu peal olla, vahepeal pikutas niisama kõhu või puusanuki peal, vahepeal sõtkus järjekindlalt kõhu peal tainast. Njah… 

Ja peale kogu seda jama ehk kahte tabletiaborti saadeti mind ikka lõpuks kirurgilisele puhastusele. Aitäh mr Murphy ja aitäh mu pooletoobine keha…

Ja ma oleksin ju võinud lõpuks mõelda, et ok, unenägu on nüüd täide läinud, oli see surm ära ja lähme nüüd tasapisi eluga edasi. Aga see hetk seal operatsioonilaual, kui narkoos veel mõjuma ei olnud hakanud…. ma proovisin kõigest väest ennast rahulikuks sundida, aga käed ja jalad värisesid kui haavalehed, see unenägu ikka kummitas – aga mis siis, kui me pidime ikka mõlemad minema, kui see vaene olematu beebi polnud mitte sihtmärk, vaid hoopis vahend minu püüdmiseks…

Täitsa lõpp ikka, mida üks unenägu inimese psüühikaga teha võib. Tahaks ropendada kohe. Blj…..iiiin.

Kusjuures – see oli kuue aasta jooksul esimene kord hispaania haiglas olla, varem olin ma Danielit oodates korra erakorralises ultrahelis käinud. Ütleme nii, et kõik käib tiba aeglasemalt. Ok, haigla on üsna suur ka, nii et Tartuga võrrelda on veidi ülekohtune. Aga selle 10-min opi jaoks läksin ma kohale kell 9 hommikul ja sain välja 20 õhtul. Ehk siis enamus ajast ma lihtsalt ootasin, masetsesin niisama või lugesin raamatut. Samas oli personal haiglas hästi soe, sõbralik ja jutukas. Palatid olid enamvähem samad, kui Tartu sünnitusosakonnas. Lõunasöök oli rikkalik 🙂 Kuigi veini ei antudki, kahjuks… Aga palju puudu ka ei jäänud. Ma sain muidugi enne õhtusööki välja, võibolla oleks siis saanud 😀

Tahtsin juba kirjutada, et elu esimene haigla-selfie, aga siis tuli meelde, et Daniga sai ka omal ajal sünnitusmajas klõpsutatud… Aga selle praeguse selfie juurde tulles…no  Andaluusia on ikka andaluusia, isegi haiglakitlid on täpilised. ¡Olé!

IMG_20191126_145019

…uimane ja väsinud ma tänagi näin, uimanejaväsinud ma-näin-näin-näin-näin…

Kuna ma seda siin nüüd kirjutan, siis ilmselgelt läks see pisike opp ikka hästi ja kõik on korras. Nii et no worries. Kuigi ma ütlen ausalt, et ma ei tea, kas ma kunagi enam julgeks seda kolmandat last saada proovida. Ja see on nii nõme tunne – mingis mõttes olla endiselt sellel beebilainel ja selle mõttega harjunud, ja siis paaniliselt karta ja teada, et võib sama sitasti minna. Ja ma tean, et on naisi, kes elavad kõike seda korduvalt üle ja on tugevad, ei anna alla jne… Mina vist ei suuda nii tugev olla. Tahaks lihtsalt selle kujuteldava ukse kinni lükata ja mõelda, et midagi pole olnud.

Ah, ma ei oskagi nüüd kohe kuidagi positiivsel noodil lõpetada oma hala… see you later alligator? Ma nii ootan, et aastanumber vahetuks ja tooks uusi tuuli, õnne ja häid aegu. Kuu veel…

Posted in Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Hispaania rannapulm läbi fotosilma

Juba üle kuu on pulmast möödas ja mulle tuli meelde, et lubasin ju seda kaunist pruuti ja tema imeilusat kleiti näidata!

Pulm toimus Marbella lähedal ühes rannachiringuitos. Väga armas koht! Loomulikult küll mitte üliprivaatne. Ujujaid/päevitajaid muidugi jagus ning paljud jäid nagu meelega taustale seisma ja vaatama, saamata vist aru, et jäävad kaadrisse. Eks ma osad eemaldasin pärast spot removaliga, aga mõne pildi peale jätsin nad alles ka.

Jõudsime päris varakult kohale. Aaa, ja miks ma meie-vormis räägin? Sest Artjom oli videograafi rollis. See oli tema jaoks teine pulm filmida, nii et täitsa hea kokkusattumus – mulle oli see ju teine pulm pildistada. Algselt pidi Artjom hoopis ise fotograaf olema, aga nad rääkisid ta mingi nipiga videot tegema ja niimoodi see pulm mulle sülle kukkuski.

P&P-7

Ja sedasi ma sinna siis läksin, ise polnud pruudi ega peigmehega kohtunudki ega sõnakestki rääkinud. Noh, õnneks tundsin ma nad rahva seast ikka ära… Ja nemad mind ka 😀 Seekord ei pidanud ma vähemalt selle pärast pabistama, et omg, äkki nad ei tahtnudki välismaalast fotograafiks.

Mina teadsin pruutpaarist ainult seda, et neil on kolm kassi (Tolmust veelgi suuremad) ja kaks koera ja et nad on veganid. Nii, et selle info järgi tundusid täitsa toredad 🙂

P&P-17

Koerad olid muide pulma võtmetegelased ja tõid sõrmused kohale 🙂

P&P-42

P&P-137

P&P-48

Ma ei ole oma elus väga palju pulmadesse sattunud, aga mulle tundub, et sellest ei trumpaks minu jaoks ükski üle. Selline mõnus chill ja vaba õhkkond oli, nii mõnedki traditsioonilised asjad oli ära jäetud.

P&P-69

P&P-118

P&P-143

P&P-150

Muidugi riisiloopimine on ikkagi must-be traditsioon

Ja pruut on imeilus, eks! Mulle meeldib selline väheke teistmoodi lähenemine, kus inimese olemus ja iseloom ei kao sinna puhvis vahukoorekleidi ja loori sisse ära, vaid ta jääb ikka iseendaks ja kõik on kenasti balansis. Selline edgy ja stiilne noh.

P&P-186

No nii armas ja südamlik paar lihtsalt

Ja muusika.  Täpselt selline, et kui ma oleks seal pulmas külaline olnud, siis ma oleks terve aja tantsinud. Selline mõnus rocknroll. Ja tantsiti ikka palju! Mehhiko mariachid olid ja mitu ägedat tantsubändi ka. Ja kes mäletab Pulp Fictionist seda twist contest kohta? Vot see “Teenage wedding” oli neil pulmatantsuks.

P&P-246

Vot selline äge pulm. Kui ma juba abielus ei oleks, siis võtaksin küll šnitti neilt 🙂

Ma loodan igatahes siiralt, et nende abielu tuleb sama lõbus ja chill, nagu pulmgi.

P&P-349P&P-352P&P-354

Posted in Fotograafia, Minu Hispaania | Tagged | Leave a comment

Klienditeenindusest, imbetsillidest ja maakleritasust

Kõik mäletavad veel ilmselt seda hiljutist juhtumit, mis sotsiaalmeedias levis – kuidas keegi imbetsill tanklas klienditeenindajat sõimas.

Need, kes vähimalgi määral on klienditeenindusega kokku puutunud, teavad, et selliseid jobusid on tegelikult terve maailm täis ja neid jagub kõigile ja kõikjale. Nad on nagu need vaimuhaiged anonüümsed netikommentaatorid, ainult et on julgenud oma turvalisest anonüümsusest korraks välja tulla ja lajatavad sõgedusega lausa päise päeva ajal.

pigeon

Mul on ka selliseid tüüpe elu jooksul ikka siin-seal ühes või teises vormis ette tulnud. Näiteks paneb mind tihti imestama, kui ametlikes e-mailides sugugi ametlik ja viisakas ei olda. No näiteks – mulle kui maaklerile kirjutatakse e-mail, mis on täis kirjavigu ja lisaks veel veidralt familiaarne ka. Aga mitte selline sõbralikult familiaarne, vaid nagu sõimavalt ja üleolevalt familiaarne. Umbes, et ma siit nüüd tulen – klient ehk kuningas, ja sa mats otsi mulle nüüd kohe odav ja hea korter (parem oleks üldse tasuta!) ja mis maakleritasu, lollakas oled vä? Mina tean, et maakleritasu ei pea maksma ja kui sa väidad, et nii see süsteem siin töötab, siis sa oled ikka mingi naljanumber, mitte “maakler” nii et otsi parem keegi teine, kellelt nahka üle kõrvade nülgida.

Noh umbes selles stiilis.

Selliste inimeste peale hoian lihtsalt kahe käega peast ja mõtlen et OMG. Kas need ongi need kahelised, kes ülikooli (või põhikooli?) sisse ei saanud ja hoopis ärimeesteks hakkasid ja seetõttu õigekirjast, etiketist ega elementaarsest viisakusest midagi ei tea. Või kuskohast sellised tulevad? Ja siis proovin rahulikuks ja viisakaks jääda ja mõelda, et äkki oli inimesel lihtsalt halb päev ja las elab siis parem minu peal end välja, kui lähedaste. Või äkki on purjus? Või kukkus just pea ees kuskilt kõrgelt alla? Kõigil juhtub. Võib olla loeb hiljem selge peaga kirja uuesti läbi ja saab aru, et ma räägin õigust (mitte et ma sellise inimesega pärast üldse enam koostööd tahaks teha…sellisele läheb tuleviku tarbeks ikka kohe väike märge juurde, et “täis-imbetsill, tegemist mitte teha”)

bob

Kusjuures see maakleritasude teema on täiega põletav ja inimesi kahte leeri jagav, noh umbes nagu vaktsineeriminegi. Jah, muidugi oleks üürikorterit otsides tore, kui see maakleritasu ära jääks. Aga siis saab ju otsida otse-omanikult kortereid, mitte kinnisvarabüroode üles panduid, ja asi ants. Malagas näiteks ei oleks mul mingit võimalust seda maakleritasu omanikult saada, sest nõudlus on suurem kui pakkumine ja head korterid lähevad väga kiiresti ära. Kui ma pakuksin mõnele omanikule oma klienti üürnikuks selle nõudega, et maakleritasu on hoopis tema enda kulu, siis naeraks ta mind välja ja lööks ukse nina ees kinni. Mis on täiesti arusaadav, sest tal on seal ukse taga ootamas kümneid sellised kliente, kes on nõus ise seda maakleritasu maksma. Ja normaalsete hindadega üürikorterid võivad reaalselt viie minutiga turult ära minna. Näiteks kohe, kui kuulutus netti üles läheb, helistad, aga oled juba vaatamisjärjekorras kümnes. Ja sinnani see järjekord tegelikult kunagi ei jõua, sest esimene või teine vaataja võtab rõõmuga korteri ära. Ja maksab rõõmuga maakleritasu, peaasi, et keegi ette ei jõuaks või suuremat hinda ei pakuks.

Teine asi, miks omanikud eelistavad “otse-omanikult” variandina oma kinnisvara mitte pakkuda – peale selle, et neil pole endal aega pilte teha, kuulutusi üles panna ja korterit näidata – on see, et niimoodi on nad kindlad, et leiavad maksejõulise üürniku. Et kui inimene suutis ettemaksu + garantiiraha + maakleritasu kokku kraapida, ju siis suudab ta ehk edaspidi üürimaksmisega ka hakkama saada.

Miks ma veel arvan, et on loogiline, et üürnik maakleritasu maksaks – tema ju kulutab rohkem maakleri aega – helistab-kirjutab, käib koos maakleriga korterit vaatamas. Kui esimene korter ei sobi, pakub maakler talle teisi variante välja ja minnakse jälle vaatama jne. Miks ta peaks eeldama, et ta seda teenust tasuta saab? Enamasti väidetakse, et sellepärast, et omanik on see rikkam pool, seega plekkigu ise kinni. Samas on omanikul iga üürnikuvahetusega niigi kulud – väike remont/uuendus/värvikuur, mõningane mööblivahetus vms. Täiskoristus. Vähemalt Hispaanias ollakse ses suhtes enamasti pedantne. Eestis ehk ka, ma loodan?

Kellelgi veel on “toredaid” kogemusi klienditeenindajana? Ja mis arvad, kas maakleritasu peaks maksma omanik või üürnik?

mosquito

Posted in Malaga, Veini kõrvale lobajuttu | 2 Comments

Oma laulu ei leia ma üles

Kõndisin eile läbi linna kodu poole – sinine taevas, 30 kraadi, päike paistis, palmid, oliivipuud, igalpool värvilised põõsad ja lilled jne. Ja masetsesin. Kontrastiks või nii.

Kui läbi sotsiaalmeedia või blogi võib jääda mulje ilusast kadetsemisväärsest elust vahemere ääres, siis mina tunnen end juba mõnda aega nagu mingisugune põhjakiht – ise 36 ja pole ei oma kodu, oma autot jne basic-standard-elupaketti.

Veel veidram on, et hispaania mõttes olen ma alles noor – siin hakkavad selles vanuses inimesed alles vanematekodust väljakolimise, abiellumise ja laste saamise peale mõtlema. Aga mulle on endiselt eesti mentaliteet nii sisse juurdunud, seda enam, et Eestis ma täitsin kenasti seda tubli kodaniku normi, kuid siia kolides läksime kõvasti ajas tagasi ja kõike tuli jälle nullist ja uuelt lehelt alustada – tutvuste loomine, enda ülestöötamine, oma niši leidmine, integreerumine jne. Ma kujutasin alguses ette, et see on kuude, mitte aastate küsimus…

Kui saaksin aega tagasi keerata, oleksin targem ja teeksin siia kolides ikka päris mitu asja nüüd teisiti. Ikka väga palju asju. Aga selles ajahetkes olin ma noor, roheline ja naiivne. Kindlasti mõtlen mõne aasta pärast praegusele tagasi vaadates sama…

Õeldakse, et vigadest õpitakse ja kõik need õppetunnid teevad targemaks, tugevamaks jne. Ja et elu käibki üles-alla, alati ei saa hästi olla, sest muidu ei oskaks ehk seda head osa hinnata. Ma ei tea. Mul tekib vahel paaniline hirm tuleviku ees. Et äkki ei ole üles-alla, üles-alla, vaid hoopis üles-alla-alla-alla? Tahaks lihtsalt elu pausile panna ja ennast eesoleva jaoks koguda, olgu see siis hea või halb.

DSC_1840 (2)

Posted in Minu Hispaania, Veini kõrvale lobajuttu | Leave a comment

Statistikat

Esimesed blogid, mida ma oma elus üldse lugema hakkasin, olid erinevad Hispaaniasse kolinud eestlaste blogid. Ei teadnud ma midagi ei Mallukast ega teistest Eesti popimatest blogidest – kogu see maailm oli minust mööda läinud. Kes see ikka viitsib teiste inimeste hallist argipäevast lugeda, kui raamatupoed on põnevaid raamatuid täis.

Aga samas, kes siis välismaale kolidest blogima ei hakkaks! Nii ka mina. Kõik oli uus ja põnev ning vaja kindlasti üles talletada ja kodustega jagada. Ilmselt on iga #eluvälismaal blogi algus täpselt sama – lihtsam on ju uudised ühe korra blogisse kirjutada, kui sadu kordi järjest perele, sõpradele ja sugulastele üle korrata. Ja endal ju ka pärast hea sirvida ja meenutada. Kaks kärbest ühe hoobiga.

Tasapisi, vargsi ja kikivarvul hakkasid mu lugemisvarasse nõnda ikkagi erinevad blogid sisse hiilima – põhiliselt ikka teiste võõrsil seiklevate eestlaste omad, sest nende lugudes oli tihti äratundmisrõõmu. Aga vähehaaval lisandus ka eesti blogisid, kuni hommikune ajalehelugemine asendus hommikuse blogilugemisega ja kui raamatu lugemiseks on väikeste laste kõrvalt raske paar rahulikku tundi (või päeva) leida, siis 10 minutit blogide jaoks ikka leiab. See on see, kui annad hundile sõrme, varsti on ikka terve käsi läinud.

Samas, nüüd 6 aastat hiljem on endiselt üle poole blogidest, mida loen, teiste minusuguste laia maailma kolama läinud eestlaste omad. Professionaalne huvi noh. Ma ise eeldasin, et see on nö vastastikune asi, aga jäin täna blogi statistikat vaatama ja panin tähele, et hoopis Eesti-eestlastel on Hispaania elu-olu vastu kõige suurem huvi.

Kuue aasta keskmine statistika siin:

  • Eesti lugejaid – 73.3%
  • Hispaania lugejad: 10.3%
  • USA lugejad: 3.4%
  • Soome lugejad: 2.9%
  • Rootsi lugejad: 1,6%

Lisaks loetakse veel UK-st, Saksamaalt, Poolast, Belgiast, Prantsusmaalt, Iirimaalt, Taanist, Norrast jne. Mõnikord igasugustest põnevatest kohtadest ka. Aga näiteks terve Aafrika mandri pealt ega Lõuna-Ameerikast pole siia kordagi piilutud. Hiinast ka mitte.

Veel statistikast – enamasti googeldatakse blogi otsides “seitsme maa ja mere taga hispaania” või midagi sarnast, sajal erineval kujul. Aga veel põnevaid blogisse sattumise viise:

  • “hispaania ämblikud” (enda arust ma neist kirjutanud ei ole… aga kes seda enam mäletab)
  • “1 seitsmest päkapikust” (misasja? mina ei ole igatahes)
  • “tellima hiinast voodi” (jep, sellest olen kirjutanud küll)
  • “hapukoor hispaanias” (täitsa olemas igas toidupoes)
  • “kes käinud malagas” (mina!)
  • “hispaanias kahe lapsega blogi” (kaks kassi ka!)
  • “üürihinnad malaga” (see pakub ikka paljudele huvi)

Kahjuks pole enamus otsingusõnu teada, vaid “unknown search terms” all. See on kindlasti see kõige mahlasem osa!

Aaa, muide, statistika järgi ei tasu pühapäeviti blogisse ega kusagile mujale postitada… aga keda see statistika ikka huvitab…

LRM IMG_20190906_124358_354

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Malaka

Millal see nüüd oligi – millalgi kevadel või suvel, kui ma taustanäitlemistööd proovisin. Lausa kaks korda. (SIIN ja SIIN)

No nüüd on lõpuks loorberite lõikamise aeg käes ja saab seda seriaali ja oma töö vilju näha ka.

Siin lingil on seriaali kolmas osa:

http://www.rtve.es/alacarta/videos/malaka/malaka-capitulo-3-tu-no-sabes-quien-soy-yo/5388930/?fbclid=IwAR1LxGPVfPcCxq_NbMkHqNh9ZAUoJquBb_tSawTFnSPZkcxpLO8f-R1aikU

Uskumatu, kui palju raha ikka ühe seriaali alla pannakse. Kõik need sekundiks tagaplaanil vilksatavate inimeste palgad ja lõunasöögid on juba kokku päris üüratu summa, mis siis veel päris tegijatest rääkida – näitlejad ja kaamaratagune gäng, orgunnijad, meikarid, stilistid jne.

Aga äge oli! Üldse on koguaeg seda seriaali vaadates tuttavaid paiku nähes tahtmine kilgata, et “see on ju see koht” ja “seal me just käisime” jne.

Screenshot_20190917_111121_com.instagram.android

Kusjuures selles peostseenis oli mind pidevalt siin-seal töllerdamas näha, aga spordisaal, kus ma tegelikult ka vaeva nägin ja higistasin, oli suht nulliring – korra treeneri kaenlaalt vilksatasin… Ilmaasjata sõtkusin lihased valutama 😀

Posted in Malaga, Teater/kino/kirjandus/muusika | Leave a comment