Halan kiirelt natuke

 

hdr

12 päeva on Danieli esimestest punnidest möödas ja voilaa, Aleksandr ka lõpuks tuulerõugetes. See on selline hetk, kui ei teagi, kas olla kurb või rõõmus. Danielil oli täppe üsna vähe, paarkümmend ehk vaid, ja ainult üks oli ebamugavas kohas – silmas. Ta ei süganud neid ka üleliigselt palju, ei teagi kas aitas allergiarohi või see roosa talgilaadne pulber, mida apteegist soovitati. Ainult esimesed päevad olid rasked, sest palavik kippus pidevalt väga kõrgeks minema. Loodan, et Aleksandril läheb ka kergelt, kuigi esmavaatlusel tundus neid villikesi küll jube palju tulevat… Kusjuures siin briljantrohelist ei kasutata ja tundub, et õigem ongi, vähemalt Danieli näitel.

edf

Üleüldse on viimane kuu kuidagi raske olnud, lisaks tuulerõugetele ja telefonijamale ja korterijamale lisandus siia veel arvutijama ka. Ehk siis midagi andis seal otsad, ma ise pakun, et emaplaat. Õnneks oli arvuti ostmisest nibin-nabin alla kahe aasta möödas ja kui veab, tehakse garantiikorras korda. Nädalake veel oodata ja siis selgub. Aga kõige selle jama pärast olin vahepeal nii liimist lahti ja jooksin ringi nagu orav rattas, et ei olnud aega ega jõudu hisp keele kursuse koduseid asju teha ja jätsin viimasesse tundi üldse kohale minemata. Ja jooksma ka ei ole siiani jõudnud. Väheke selline tunne hakkas juba tekkima, nagu mul tavaliselt Eestis sügiseti oli, kui tulid haigused ja väsimus ja kõik trennid-asjad jäid pooleli ja kogu motivatsioon pani plehku. Pean vaatama, et sama muster ei hakkaks korduma. Tegelikult olen ma juba üle kuu aja pidanud plaani, et kui lapsed koolis, läheks ühe korragi randa pikutama, päevitama ja akusid laadima. Siiani pole veel seda võimalust tulnud. Täitsa veider kohe, et kuidas on võimalik elada Vahemere ääres ja mitte rannas käia? Kuus korragi? Ma ei oska sellele igatahes vastata. Homme ka ei saa – keegi peab ju haige lapsega kodus olema… No nädala pärast, kui meile külalised tulevad, siis igatahes lähen, siis on lõppude lõpuks mul ka puhkuse aeg 😉

Käisin ükspäev turul. Need okkalised asjad tundusid jube huvitavad. Õnneks võtsin ainult ühe – selgus, et tüki hind on 4.50. Ei olnud oma hinda väärt 😀 Või noh, oligi nii nagu ma kohe alguses arvasin, et jube ja huvitav. Tegelikult jube mitte, aga mitte midagi erilist ka.

cofcof

Ja kui jutt juba puuviljade peale läks, siis siia lõpetuseks sobib imehästi hoopis see “vanasõna:”

sidrun

 

Advertisements
Posted in Uncategorized | 5 Comments

Update!

  1. Lastel kolm edukat koolinädalat juba möödas nagu niuhti!
  2. Avastasime eile, et Daniel on üleöö täpiliseks muutunud, ehk siis elagu tuulerõuged… Ma tegelt nägin jah nädal-paar tagasi, et üks klassivend on tal kahtlaselt täpilise näoga ja panin igaks juhuks juba vaimu valmis…
  3. Ma hakkan ka koolis käima! Õnnestus lõpuks ometi (peale mitut aasta ebaõnne) sinna Malaga ametlikku keeltekooli sisse saada, kus terve aasta maksab ainult 75 eur. Tung oli suur, kohe kui viimastele vabadele kohtadele kandideerimine avati, registreerisin ennast ülehelikiirusel ära (enamus minu taseme kursusest on eelmistel aastatel alustanud ja neid võeti esmajärjekorras sisse, olin vahepeal juba kindel, et “võõrastele” ei jäägi ruumi)
  4. Käisime Artjomiga BBC geeniuse sarja Picasso-teemalise lühiseriaali massistseenidesse kandideerimas. Võtted toimuvad siin kohe meie kõrval ja peaosas on Antonio Banderas 😀 Huvilisi oli palju, nii et lootused valituks saada väga kõrged muidugi ei ole 😀  Aga põnev ju ikka.
  5. Käisin esimest korda Artjomil fotoshoodil assistendiks kaasas. No tegelikult olen kiirkorras mõnikord aidanud set-i kaunistada või inimestele kostüüme selga ajada, aga nüüd oli ikka täispikk assisteerimine, beebi sättimine ja tausta hoidmine jne.
  6. Kui keegi pidas plaani meie vanasse väiksesse korterisse suvitama tulla, siis sorry, jääb ära – omanik müüs korteri maha 😦 Mul nii kahju, oli selline päikseline ja hubane koht, ja Danieli beebi-iga möödus seal jne. Aga mis teha, life goes on.
  7. Olen juba mõnda aega proovinud Coca Cola asemel vett juua… Ma ei saa aru, kuidas ma üldse ilma vedeliketa elada saan, aga no ei tule mingi nipiga üle poole liitri vett päevas ära… (ja sellele lisandub max 2 tassi kohvi, ei midagi muud) Müstika. Aga eks ma eksperimenteerin edasi, kuidagi tuleb ju neist kolme aasta tagustest beebikilodest lahti saada…
  8. Täna on esimene oktoober, ehk siis pidin ju peale suvepuhkust jälle jooksmas hakkama käima. Natuke veel on palav (keskpäeval kuni 29 ikka), aga hommikuti-õhtuti vast jooksmiseks ok juba 🙂
  9. Telefon läks katki – touch screeni ülemine osa ei reageeri enam ja osad toimingud muutusid täitsa võimatuks. Tagaosa oli juba ammu mõrasid täis. Lubasin  nüüd endale pühalikult, et järgmist telefoni hoian hoolikalt nagu sitta pilpa peal ega kukuta kordagi maha.
  10. Meil oli eesti tsikkidega teemapidude sarja teine pidu ka lõpuks ära – mangoparty! (eelmine e avokaadopidu oli juba mingi pool aastat tagasi vist). Mmmmmm, kui häid roogasid mangost saab! Ma seekord ei viitsi retsepte lisada, kes tahab see googeldab ise:) Mina tegin jäätist ja kooki ja mango-vaarika-piparmündi sangriat.

 

DSC_6926

Essa beebishoot Artjomil. Minu sätitud ja sissepakitud!

Noelia-54

Pidin siin hiljuti öö enne shooti Artjomi fb loosi võitjale kleidi disainima ja “õmblema”

DSC_3169

Hilisõhtud – tahaks magada, aga Artjomil on vaja kellegi peal valgustamist harjutada

Posted in Uncategorized | 4 Comments

Esimene koolinädal

Jei ja huhh ja kõik need emotsioonid! Danieli esimene koolinädal on edukalt üle elatud 🙂

Mul oli päev varem üsna suur ärevus sees, sest esiteks – väga suur elumuutus ju. Aga veel see ka, et nad lasid muudkui kahekesi kooris, et ei taha kooli minna. Oli karta, et saab pisaraid näha, ja loomulikult sai kah. Seega mõtlesime igaks juhuks motivatsiooniprogrammi välja, et kooliskäimisega ikka midagi positiivset ka seostuks. Aleksandril oli suur soov, et võiks Burger King’i minna (seal on liutoruga mänguplats). Danieli suurt soovi teadsime juba ammu – väike cajon (pmstl trumm). Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse.

DSC_2719

Ei ole korralikku koolikotiga esimese koolipäeva pilti…

DSC_2739

Koolist koju

Esimene päev oli Danieli jaoks siiski üliraske, nuttis lausa silmad punaseks ja järgi minnes hakkas esimese reaktsioonina jälle nutma, et me tema hingevalust ikka aru saaksime. Aga peale kingitust leebus ja rääkis õhinal oma koolipäevast ja selle kõige põnevamast osast – lõunasöögist. Sest noh – vastupidiselt Aleksandrile, armastab Daniel väga süüa. Mõlematel õnnestus lõunasööginimekirja saada ja Daniel ei jõua siiamaani oma õnne ära imestada – iga päev saab koos Aleksandriga “kohvikus” käia ja mitmekäigulist lõunat süüa. Ma olen täitsa kindel, et kui seda viimast koolipäeva osa ei oleks, oleks kooliskäimise emotsioon ikka kõvasti kehvem. Ma nt mäletan oma esimesest koolipäevast ka peamiselt kringlit ja seda, et arvasin, et koolis hakkab iga päev kringlit saama…tüng muidugi, aga vähemalt esmamulje oli ju hea 🙂

Teisel koolipäeval õnnestus meil kodust väljaminek täitsa rõõmsalt, aga kooli väravast sisse astudes läks nägu ikka kohe pilve. Seal ootas ees juba üsna suur nutukoor ja Daniel püüdis küll tugev olla, kuid emotsioonid said siiski võitu. Kolmapäeval nutsid jälle pea kõik lapsed. Oli näha, et Daniel ei taha üldse nutta ja pole tegelikult koolimineku vastu, aga pisarad hakkasid ise voolama. Kambavaim noh. Aga neljapäev ja reede möödusid juba edukamalt – läks vastu punnimata klassi ja riputas isegi koolikoti kenasti nagisse. Õpetaja oli igatahes üllatunud 😀 Peale esimest päeva arvas ta ilmselt, et Danieliga saab veel kõvasti vatti näha (küll ta veel saab kah!), sest siis oli protesti ikka täie eest – ma natuke sisehoovist piilusin ja nägin mitut põgenemiskatset, ukse tagumist ja karjumist.

Peale koolipäeva käisime iga päev mõnes põnevas kohas (neist kaks korda burger kingis – väga põnev, onju :D) Ja alati, kui Danieli käest kooli kohta uurida, hakkab ta õhinal ja särasilmil rääkima, et koolis on kohvik ja kuidas talle meeldib seal koos Aleksandriga käia. Asjalik tüüp. Kui küsida, et kas Gonzalo ja Martina ka koolis käivad (Aleksandri klassivendade pisike vend ja õde, kes nüüd Dani klassis), siis vastab, et ei. Kes see ikka mingitest lastest rääkida viitsib, kui sööklateema on palju põnevam.

DSC_2758DSC_2773DSC_2781DSC_2785DSC_2790

Ja ma mõtlen ikka, et veab tal, et saab hispaania koolis käia, mitte eesti lasteaias. Sest lasteaed kestab ju terve pika päeva – 8st 5ni või kauemgi. Aga kool on kõigest 9st 3ni (ja neil, kes söömas ei käi, vaid 2ni).

 

Posted in Uncategorized | 2 Comments

Oeh!

Mõtlesin alati et olen see “kord kuus postitus” tüüpi blogija, aga nääääh, august jäi täitsa vahele! Kõik põnevad asjad on kirjutamata ja ma ei teagi, kas jõuan end kokku võtta ja mingi hetk siin korra majja lüüa ja peaaegu ununenud kuu-paari sündmused-tegevused-naljad-seiklused kirja panna. Talvel ehk? Oeh noh! Ja mälu on mul teadagi-milline…

Sel suvel olen/oleme reisinud kordades rohkem kui viimased paar eelnevat aastat. Eesti ka, aga just siin kohapeal, Malaga ümbruses. Ma olin alati kahe jalaga maa peal ja mõtlesin, et küll jõuab, kus mul nende kahe väikse vääniku kõrvalt kiiret on, kasvavad veits suuremaks ja seikleme koos! Nüüd vist hakkab lõpuks see “veits suuremaks” aeg kätte jõudma. Mõtlesin, et panen siia enda jaoks mälestuseks igast kohast paar pilti, sest noh,  üks pilt pidavat rääkima rohkem kui tuhat sõna 😉

DSC_2300

Roosamanna

DSC_2107.JPG

“Seljakotid selga, ….., kuskil nähtud karusid” v kuidas see oligi

DSC_0312

trnnnn

DSC_2329.JPG

Jänesesõit

DSC_0316.JPG

Oi Liis, selle koti kandmise eest oled mulle küll hunniku veintse võlgu!

 

DSC_6887

matkarada

DSC_7232-3.jpg

möödaminnes ikka väike fotoshoot ka

DSC_9391.jpg

Feria oli ka vahepeal

DSC_8541

DSC_9709-2.jpg

Marsil sai käidud

DSC_9774.jpg

Lapsed olid ka

DSC_9799.jpg

Pilved tulid, ja…

DSC_9872.jpg

mis meil muud üle jäi, kui möödaminnes üks fotoshoot ka teha.

DSC_2594.JPG

Tarifa

DSC_2638.JPG

Inglismaa ahvid

DSC_0124.jpg

Oma käpp

DSC_2616.JPG

Jaa, oli ilus vaade küll…

DSC_2032.jpg

aga Malaga on ka ilus!

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Troonide mäng, 7s hooaeg alaku!!!

 

 

Ma tean, ma tean – troonide mäng muudkui ees ja taga, midagi muud siit blogis lugeda polegi, aga mis teha, see on üks mu vähestest kirgedest! 😀

Umbes 2 aastat tagasi sain teada, et Hispaanias filmitakse suur osa Troonide mängu 5ndast hooajast. Daniel oli siis just sündinud ja filmivõtted juba käisid, aga hõiskasin rõõmsalt, et vot järgmine aasta kandideerin ka kusagile massitseenidesse. Oleks  totaalne dream come true! Kas või mingit suvalist laipa mängida, peaasi, et saaks sellest maailma parimast seriaalist osake olla. Tolmukübekenegi kuskil ekraaninurgas. Aga järgmisel aastal juhtus kuidagi nii, et avastasin castingute info alles siis, kui nad olid just paar päeva tagasi juba ära olnud. No ma ei tea, ju ma siis ikka ei ole piisavalt tõeline fänn! Nii et tuli jälle aastake oodata. Seekord olin ma täitsa valmis ja hoidsin kogu infol silma peal, rõõmsal meelel sain teada, et Sevilla ja Cordoba kant on ka filmivõteteks välja valitud. Juuhuu, eksole – alla 200 km Malagast. AGA. Siis tuli see nn massitseenide casting call ja vajati AINULT MEHI! Ilmselt on seitsmendas hooajas jälle tohutud lahingud. Niiet. Meheks ma ennast ilmselt maskeerima ei hakanud, seega saatsin hoopis Artjomi asja uurima.

casting

Castingu info pandi üles alles 2 päeva enne sündmust – kolmapäeva õhtul, et reede hommikul kell 9 olgu kõik soovijad kohapeal olemas olla. Casting toimus loomulikult kusagil enamvähem pärapõrgus ja mitusada km Malagast – siit Cordobasse saada pole probleem, aga sealt tuli veel edasi mingisse pisikesse “külakesse” saada, kuhu nii varahommikul sai ainult taksoga. Kohale ta siiski jõudis 🙂 Sellest on nüüdseks tegelilkult juba üle poole aasta möödas, ehk siis casting oli septembri keskel, aga kuna Artjom ei osutunud valituks, siis ma ei ole viitsinud sel teemal lihtsalt kirjutada.

DSC_1612

DSC_0590

525-s, kes sisse sai!

Rahvast oli TOHUTULT. Kõigepealt tuli paar tundi õues ukse taga järjekorras olla. Alles ukseni jõudes oli esimene  kontroll – kes liiga lühikesed/paksud/vanad/noored/tätoveeritud/jne saadeti koju. Sealt pääses Artjom läbi (+ veel umbes-täpselt 1499 inimest). Sees läks ka paar tundi – pidi täitma mingeid pabereid, andma dokumendid, tehti pilti ning mõõdeti. Öeldi, et valituks osutunutele helistatakse paari nädala pärast. Kuna Artjomile ühtegi kõnet ei tulnud, siis ilmselt ei olnud ta sobiv – vbolla liiga blond? 😀 Ta oli seal igatahes suht ainuke välismaalane olnud. Filmivõtted oleks kuu pärast sealsamas pärapõrgus toimunud, umbes 2 nädalat varahommikust hilisõhtuni võtteid. Ja isegi raha oleks makstud – 54 eur päeva eest 😀 A noh, oleks-oleks. Järgmine aasta veel viimane võimalus proovida, äkki veab paremini 😀

A mis arvate, kes sel hooajal troonile saab?

seeria4a

 

Posted in Uncategorized | 2 Comments

See müstiline Eesti

Kuigi Aleksandr on oma elu jooksul juba 14 korda lennukiga lennata jõudnud, on nüüd vahepeal pikem auk sisse jäänud ja lapsed on peatsest Eestisse lennust üsna elevil.

Ühel õhtul magama jäädes oli meil selline vestlus:

Aleksandr: (väga murelikult) “Kas Eestis üks pood ka on?”

Mina: “Ikka on.”

Aleksandr: (elavnedes) “Milline pood, suur?”

Mina: “Igasuguseid poode on, suuri ja väikseid. Mis sa arvasid, kust inimesed süüa saavad siis, kui poodi ei ole?”

Aleksandr: “No ma mõtlesin hoopis, et leiavad kuskilt”

Mina: “Hahaha”

Aleksandr: “Ja seal müüakse küpsist ka?”

Mina: “Mhmm”

Aleksandr: “Ja jäätist???”

Mina: “Ikka :D”

Vot siis, laps kartis et lähme tsivilisatsioonist kusagile põhjanaba pärapõrgusse ja peame metsast ise omale süüa korjama 😀

orign of

Posted in Uncategorized | Leave a comment

DIY ehk tee ise näkikroon

Mul on mõnda aega üks fotoshoodi idee peas küpsenud ja nii ma muudkui korjasin karbikesi ja ostsin hiinakast pärleid …

Eile hakkasin tasapisi oma plaani teoks ka tegemaDSC_1980

DSC_1982

DSC_1987

DSC_1994

Kui veab, siis saab modelliks eelmise aasta Miss Malaga, aga kui ajad ei klapi, pean ise kalavõrgu ja krooniga merre hüppama 🙂

Kalavõrgukleit on ka peaaegu valmis 😛

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment