Kümneaasta väljakutse

Kuna ma olen oma kõrges eas ka ikka veel popp ja noortepärane, koukisin suure tuhinaga oma välise kõvaketta välja ja hakkasin 2009 pilte otsima.

Raske juhus, ma ütlen.

Esiteks, milline ebaõnn – see oli see aasta, mil mu arvuti üles ütles ja kõik pildid olid tookord loomulikult varundamata… Nii et 2009-aasta kaustast vaatab vastu enamvähem tühjus.

Teiseks – 2019 ju just alles algas – nii et polegi neid niigi väheseid fotosid millegagi nagu kõrvutada… hea et eelmine nädal vähemalt botaanikaaias käidud sai.

Aga paar tükki ikka viskasin kokku lõpuks:

10years

Endiselt kassikriimuline, endiselt mustas, endiselt pokaal käes. Samas – roosast on punane vein saanud. Tore näha, et inimene ei karda elus muutusi ette võtta…

10year walk

Teine: 2009 hakkasin Peipsi äärest tulema, nüüd omadega lõpuks Malagasse jõudnud. Story of my life tegelikult.

Ma ise oleks nende kahega piirdunud aga Artjom sundis mõnda “normaalset” ka tegema…et nägu oleks näha jne. Seega – rabarock versus buss number 2.

10

#10yearchallenge

Advertisements
Posted in Uncategorized | Leave a comment

Ideaalne päev

Oeh, milline perfektne päev täna oli!

Esiteks skoorisin ma möödaminnes kaltsukast halli mantli. Juba mitu kuud käin ja piilun, et äkki leian mõne, sest mul on 3 (!!!) rohelist, aga mitte ühtegi neutraalsemat. Ja hopaa – seal ta oligi, ideaalselt istuv ja juba mulle iseloomulikult kassikarvu ka täis 😉 Ja ainult 9 euri 🙂 Viisin ta ruttu koju ära ja asusin uuesti teele.

Teises kaltsus vaatasid mulle juba uksepealt vastu üliägedad beezid boho saapad! Need said 6 euri vastu vahetatud.

Kõndisin siis saapakott näpus lõpuks linnapeale asjatoimetusi ajama. Õnneks oli mul nutti hommikul õhemalt riidesse panna, sest ilm muutus aina kuumemaks ja kuumemaks. Jaanuari keskel 20 kraadi – vahel ikka juhtub, aga selline õnn ei ole sugugi iseenesestmõistetav. Tavaliselt, kui keskpäeval viskabki 18 peale välja, on tuul ikka jäiselt külm… Täna aga ohkasin iga tuuleiili peale õnnelikult, et nii mõnusalt soe! Taevas ei olnud pilvekübetki. Kui vaid terve talv selline oleks…!

Lõpuks jõudsin koju ning mind ootas ees järgmine armas üllatus – Karin oli mulle hõõgveinisegu saatnud! Mmmmmm…

Ja kui tööd hakkasin tegema, vaatas postkastist vastu e-mail kauaoodatud raamatulepinguga. Juuhuu! Nii et sellega on nüüd ka täitsa ametlik 🙂

Siis helistasime veel maaklerile, et stuudiopind rentida. Käisime millalgi detsembris ühte vaatamas ja ta oli mul siiani ikka endiselt südamel. Nii et otsustasime, et kui ta on meile määratud, siis on veel alles, ja kui ei ole, siis mis seal ikka, las minna see stuudioplaan. No ja oligi alles…

Ja nüüd mõtlevad kõik, et enam paremaks ei saa minna, eksole.

Jalutasime õhtul lastega kung-fu trenni poole ja arutasime Artjomiga, et peame nüüd edaspidi prügikastide ümbrustel silma peal hoidma – aeg-ajalt tuuakse igast ägedat mööblit ja asju sinna, et kellele meeldib, võtku aga endale. Ja meil kuluks stuudiosse ju üht-teist ägedat ära küll… Ja mis tunni pärast juhtus – esimese prügikasti kõrval trennist tagasi kodu poole tulles seisid üliägedad kiiktoolid. Vau! Kujutan juba ette, kuidas ma selle puitosa valgeks värvin 😛 Siiani olen ma ise see olnud, kes oma vanu asju prügikasti kõrvale viib, nii et nüüd saime midagi tagasi ka 😀

Posted in Uncategorized | 2 Comments

Mu lemmikkohad Malaga ümbruses vol 2 ehk linnaeri

Kui ma matkamisest juba kirjutasin (SIIN), siis ei saa andaluusia linnadest ka üle ega ümber. Pigem nende pärast ma ju sellesse maailmanurgakesse end sisse seadsingi 🙂

Kõige lemmikum on ilmselgelt Malaga (p.s. siia peaksin fancilt märkima, et sellest saate varsti raamatust lähemalt lugeda 😀 ), aga ägedaid linnu on teisigi.

1. Granada

Kui ma 8 aastat tagasi Hispaania-tripil esimest korda paar päeva Granadas peatusin, siis ta mulle veel meeldima ei hakanud. Pigem vastupidi. Alhambra oli küll imeline, kuid linn ise tundus kuidagi suur ja haisev. Nüüd ma olen seal muidugi korduvalt veel käinud ja haisu pole rohkem olnud 😀 Ju siis oli noil päevil mingi kanalisatsioonijama. Ja Alhambra – mis sest, et hind on kallis, turiste meeletult ja järjekorrad pikad – ikka olen alati peaaegu vapustuse äärel sellest ilust seal. Ei öelda ju ilmaasjata, et kes Alhambras pole käinud, pole Hispaaniat näinud (noh umbes nagu Egiptuse ja püramiididega). Aga Alhambra Alhambraks, linn ise on mulle ka ajapikku väga meeldima hakanud. Ma tunnen seal alati natuke sellist Tartulikku vibe, Malagast natuke hipikam, rohkem noori, rohkem flamencot jne. Kodune tunne.

gr dsc_3028gr dsc_3146 (3)gr dsc_6758OLYMPUS DIGITAL CAMERAgr dsc_3037

2. Cordoba

Cordoba on ilu poolest minu jaoks üks numpsikumatest linnadest. Kõik need patiod ja lilli täis seinad. Vanalinnalabürindis olen ma korduvalt lootusetult ära eksinud 😀 Katedraal on samuti erakordselt võimas. Samas on see vist ainuke mu lemmiklinnadest, kus ma ise elada ei tahaks. Võib olla ma eksin ja kusagil mujal on ööelu ka, aga vähemalt vanalinnas pandi kõik kohad jube vara kinni.

cor 01

3. Tarifa 

Jälle üks väga ainulaadne ja ägeda vibega linnake. Linn ise on üsna tilluke ja turiste on palju, aga need pole tavalised turistid, vaid surfarid, lohesurfarid ja muud sellised tegelased. Ja nagu ikka, siis imeilus vanalinn käib ka asja juurde. + ühes baaris sain ma  oma elu peaagu parimat mojitot 😀 See on täpselt selline linn, kus kujutan end ilma lasteta nädal aega puhkamas – päeval aktiivne surf, öösel mojitoringid 😉 Kindlasti üks ägedamaid paiku siin Lõuna-Hispaanias.

tar dsc_1293tar dsc_2594tar 01

4. Cadiz

Cadizi kutsutakse Hispaania Havanaks… võibolla välimuse pärast, aga ehk hoopis sellepärast, et ta on selline väheke autentsem? Rohkem andaluusiat, vähem turiste. Ma ise tunnen, et ei ole Cadizi veel päriselt sügavuti tundma õppinud, nii et tahan millalgi kindlasti seal kauem kui üks päev olla.

cad 02

dav

dsc_0581

5. Sevilla

Kes siis Sevillat ei teaks onju… Sevilla tundub minu jaoks ülisuur (Andaluusia suurim linn ikkagi!), selline tunne, et eluilmaski ei jõua kõiki ägedaid kohti üle vaadata. Kui ma ei eksi, siis Sevillas on terve Euroopa peale suuruselt kolmas vanalinn… Teine pluss on see, et suur osa Hispaania flamencost on just sinna kogunenud, kõik tegijamad tegijad. Flamencopealinn. Ja Andaluusia pealinn. Ühesõnaga tegija koht. Artjom näiteks elaks hea meelega Sevillas. Mina mitte, sest meri on liiga kaugel 😀

sev 20181128_152029sev 20181128_152649_001cofcof

dsc_7782dsc_7777

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Videopostitus

Neile, kes lugeda ei viitsi, pisut visuaali ka 🙂


See esimene video on 2017 a suvest juba, aga jäi just näppu ja ajas endiselt naerma 😀


Millalgi paar kuud tagasi oli Dia de flamenco ehk flamenco päev, koolis tähistatakse seda alati suure rõõmuga, nii ka seekord 🙂 Kuna Artjom on koolipeal kuulus kui see isa, kes flamencot mängib, siis kutsuti teda koos lastega esinema. Ja täpilise kleidiga taustatantsija on Aleksandri praegune asendusõpetaja (valge pluusiga Chrisi õpetaja).

(mhmm, mitu kuud on möödas aga ise nägin ka eile alles esimest korda seda videot… kes on teravsilm, leiab lisaks Artjomile ka lapsed üles ja isegi mina sattusin korra kaadrisse)


Lõpetuseks midagi värskemat ka 🙂 5. jaanuari õhtu on Hispaanias laste jaoks üks aasta maagilisemaid õhtuid – siis jõuavad kolm kuningat (või idamaa tarka? kuidas neid Eestis nimetatakse?) Hispaaniasse ja neid tullakse muidugi tänavatele vastu võtma. Veidi enne päikseloojangut väljuvad nad Alcazaba kindlusest, üks väljavalitud laps peab linnavalitsuse ees kogu Malaga laste nimel südantliigutava kõne ja siis tuleb “rongkäik” ning kuningad viskavad kõigile lahke käega komme, et ükski laps maailmas õnnetu ei oleks. See oli meil juba kuues (!!! kuhu see aeg lendab?) cabalgata siin ja viitsisin esimest korda lõpuks mingi video ka teha… kommide püüdmise kõrvalt pole ju selleks tavaliselt aega 😀

(jep tean ise ka et liiga pikk video ja kvaliteet on nagu ta on) “Saagist” ehk kommidest ei olegi pilti, aga iga laps tuli umbes kilose (või raskemagi) kommikotiga koju. Kusjuures täna pole kumbki oma kotist veel ühtegi kommi vähemaks söönud, nii et eks neid jagub nüüd mitmeks kuuks. No eks ma aitan omalt poolt muidugi ka, abivalmis ema nagu ma olen 🙂

 

 

 

 

Posted in Uncategorized | Leave a comment

1. jaanuari mõtisklused

Ma suure suuga juba praalisin, et sel aastavahetusel ma mingeid lubadusi ei hakka andma, sest eelmise aasta omadest küll midagi välja ei tulnud. Aga noh, vaatame seda asja…

DSC_2025

2018 aastale tagasi vaadates tundub, et üks raske ja ootamatusi täis aasta oli. Ei läinud see eluke üldse libedalt ja lilleliselt. Aga samas, kui hakata mõtlema, siis pisikesi häid asju jagus ju ka tegelikult. Nt fotonäitus kasvõi. Või see, et sain siin aasta lõpus fotograafiaga lausa esimesed rahad teenitud 😛  Ja aasta viimastesse päevadesse lisandus ka minu selle aasta suurim ja ägedaim uudis: sain “Minu Hispaania” kirjutamise endale!!! 🙂 Mul oli alguses sinna proovitööd saates paremal juhul vaid 1% lootust ja usku, et just mind valitakse. Siiamaani olen üllatunud…

lake5

Aga kui ma oma eelmise aasta lubadused nüüd üle lugesin, siis neist mõni pisiasi sai ikka saavutatud ka: näiteks pea aasta on nüüd salsatrennis käidud. Ja see pisike assistenditöö, millega siis just tegelema hakkasin – uskumatu, aga saingi täitsa kenasti hakkama ja polegi väga hullu olnud 😀 Nüüd ta pole enam pisike töö, vaid täitsa korralikuks ametikohaks on kasvanud. Ja üle saja aasta sain lausa jõulupreemia 😉

mde

Üleüldse on inimesed mu vastu liiga lahked olnud, et võtab vahel lausa heldimuspisara silma.

Ja mis veel – natuke sai ringi matkatud-reisitud ka ja aegajalt sotsiaalnegi oldud.

Aga noh, kõik suuremad selle aasta eesmärgid on muidugi siiski täitmata, nt pole meil endiselt veel oma kodu. Nii et nende täitmise lükkan aga sujuvalt 2019 aastasse…

Seega, 2019 aastal:

  1. kirjutan raamatut (kust ma selle aja leian???)
  2. proovin kodulaenu saada (või lotoga võita!!!)
  3. vähendan jälle coca-cola ja red bulli joomist (sest need paar kilo on jälle tagasi hiilinud)

Ja siia lisaks veel need tavalised soovid, mida ei ole ju raske täita, kuid mis kipuvad kiires argirutiinis unarusse jääma – et oskaksin lastele parem ema olla ja endale kallite inimestega rohkem suhelda ja üldse rohkem hetkes olla ja tähele panna.

sdr

Kes sa iganes siia seda lugema sattusid – õnnelikku aastat sulle!

Posted in Uncategorized | 4 Comments

Kui ma suureks saan…

Väike aastalõpu horoskoop kah vahelduseks 😀

Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et ei tea, kas neil on juba pisikesed soovid, kelleks saada, mis eluga peale hakata… või siis soodumused mingis suunas? Või see kõik veel muutub aastate jooksul? Daniel näiteks on terve oma elu ehk juba 4 aastat muusikast huvitunud, vorm on selle aja jooksul muutunud, kuid sisu samaks jäänud. Pillid, laul jne… Samas on ta liiga häbelik, et kõva häälega laulda…nii et ma loodan et ta pole nagu mina, kellel asjad elus ebakindluse taha jäävad.

Ja siis ema minus mõtleb samas, et kõik oleme ju kuulnud väljendit “vaene muusik,” (ja näinud ka) ehk siis kas ma sellist elu talle tahangi? 😀

Aleksandrist tuleb ilmselgelt keegi, kes midagi konstrueerib, ehitab, nokitseb. Ta võib tundide viisi üksi oma legodega ehitada ja mängida, nagu ta varem enne lego-iga võis tundide viisi autode ja traktoritega mängida – tal on väga elav kujutlusvõime ja ta suudab end sinna mängu sisse pikaks ajaks unustada. Kõik need kuus aastat on nii olnud. Samas enamus poisse on vist sellised? Või noh, Daniel ilmselgelt mitte – teda pole mänguasjad kunagi väga huvitanud, mänguasjapoed ka mitte. Pigem tahab ta kusagile tehnikapoodi sisse põigata – kõlarid, arvutid, telefonid, mikrofonid, kõrvaklapid, akulaadijad jne… Või muusikapoodi. Kui ta ennast kuhugi tegevusse unustab, siis on see hoopis ühe ja sama laulu tuhandes kord järjest kuulamine… või veel hullem variant: ühe ja sama telefonihelina…

Kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis tahtsin ilmselt lauljaks saada, sest miks muidu olid pidevalt perele mingid kohustuslikud paarikroonised kontserdid. Ja mäletan, et pikematel autosõitudel laulsin tagaistmel omaette ja arvasin, et keegi eespool ei kuule mind läbi mürina… Ja ilmselgelt tahtsin ma ajakirjanikuks saada, sest miks muidu andsin ma “Metsakivi sõnumeid” välja? Ja  natuke hiljem fotograafiks, sest miks muidu ma turult seebikarbi ostsin. Ilmselt siis kõmufotograafiks, sest kompromiteerivaid pilte oli ju kõige põnevam teha… Aga kellekski asjalikuks, nt õpetajaks, arstiks, presidendiks jne pole ma millegipärast kunagi tahtnud saada. Ju siis pole annet selleks! Samas oleks ju tore, kui kui vähemalt keegi mu lastest tuleks jutuga, et “emme, ma tahan arstiks saada…”

DSC_1966

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Väike häkker

49033084_765531753827597_230966010985840640_n

Danielile meeldib telefonides erinevaid helinaid scrollida ja kuulata. Või äratuskella panna ja seda siis lõpmatuseni kuulata (+ jälle erinevad äratushelid ju!) Või siis youtubest muusikat kuulata või kassivideosid vaadata. Või telefoni taustapilti vahetada. Või pilte teha. Videosid ka.

Ma tean väga hästi, et need väiksed näpukesed on väga nobedad ja jõuavad seal lisaks eelmainitule kiirelt ka muid asju teha, nii et minu telefon on off-limits ja pidevalt peidus.

Aga Artjom alahindab Danielit pidevalt, jätab oma telefoni lauale vedelema või annab ise lahkelt kätte ja usub naiivselt, et ega ta seal midagi muud ei tee.

Mõned näited, millega see 4-aastane siis hakkama on saanud… Ja need on kõigest need, millele ma juhuslikult jälile olen jõudnud, raudselt koorub ajapikku asju veel välja.

Esimene: samal ajal, kui ta telefonihelinaid (või äratuskellahelinaid?) kuulas, filmis paralleelselt magavat Artjomi. Kena lühivideoke tuli kokku. Loomulikult suutis see tänapäeva noor inimene video kohe youtube’i üles ka panna. Avastasin selle sealt kunagi, kui mingeid halloweenivideosid üles hakkasin laadima….

 

Teine: Artjom sai täna googlemapsist kirja, et “thanks for your recent photo”

Thanks for sharing
Your new photo is a great addition to Google Maps. Millions of people rely on contributions like yours to decide where to go.

Nojahh… ja mis pilt see siis oli – Daniel tegi kunagi kuu tagasi seenekroketitest pilti, siinsamas kodus. Päris ok toidupilt 4-aastase kohta isegi ju. Aga kohe kindlasti ei ole see Tallinna lennujaam kuupäeval 12.12.18….

48398993_319754938630204_447756735814303744_n48381284_2207789085952485_1056051661161627648_n

 

Edit. Üks asi tuli veel meelde: kunagi pani ta oma pildi Artjomi fb story-sse.

Posted in Uncategorized | Leave a comment