Kui ma suureks saan…

Väike aastalõpu horoskoop kah vahelduseks 😀

Vaatan oma lapsi ja mõtlen, et ei tea, kas neil on juba pisikesed soovid, kelleks saada, mis eluga peale hakata… või siis soodumused mingis suunas? Või see kõik veel muutub aastate jooksul? Daniel näiteks on terve oma elu ehk juba 4 aastat muusikast huvitunud, vorm on selle aja jooksul muutunud, kuid sisu samaks jäänud. Pillid, laul jne… Samas on ta liiga häbelik, et kõva häälega laulda…nii et ma loodan et ta pole nagu mina, kellel asjad elus ebakindluse taha jäävad.

Ja siis ema minus mõtleb samas, et kõik oleme ju kuulnud väljendit “vaene muusik,” (ja näinud ka) ehk siis kas ma sellist elu talle tahangi? 😀

Aleksandrist tuleb ilmselgelt keegi, kes midagi konstrueerib, ehitab, nokitseb. Ta võib tundide viisi üksi oma legodega ehitada ja mängida, nagu ta varem enne lego-iga võis tundide viisi autode ja traktoritega mängida – tal on väga elav kujutlusvõime ja ta suudab end sinna mängu sisse pikaks ajaks unustada. Kõik need kuus aastat on nii olnud. Samas enamus poisse on vist sellised? Või noh, Daniel ilmselgelt mitte – teda pole mänguasjad kunagi väga huvitanud, mänguasjapoed ka mitte. Pigem tahab ta kusagile tehnikapoodi sisse põigata – kõlarid, arvutid, telefonid, mikrofonid, kõrvaklapid, akulaadijad jne… Või muusikapoodi. Kui ta ennast kuhugi tegevusse unustab, siis on see hoopis ühe ja sama laulu tuhandes kord järjest kuulamine… või veel hullem variant: ühe ja sama telefonihelina…

Kui ma oma lapsepõlve meenutan, siis tahtsin ilmselt lauljaks saada, sest miks muidu olid pidevalt perele mingid kohustuslikud paarikroonised kontserdid. Ja mäletan, et pikematel autosõitudel laulsin tagaistmel omaette ja arvasin, et keegi eespool ei kuule mind läbi mürina… Ja ilmselgelt tahtsin ma ajakirjanikuks saada, sest miks muidu andsin ma “Metsakivi sõnumeid” välja? Ja  natuke hiljem fotograafiks, sest miks muidu ma turult seebikarbi ostsin. Ilmselt siis kõmufotograafiks, sest kompromiteerivaid pilte oli ju kõige põnevam teha… Aga kellekski asjalikuks, nt õpetajaks, arstiks, presidendiks jne pole ma millegipärast kunagi tahtnud saada. Ju siis pole annet selleks! Samas oleks ju tore, kui kui vähemalt keegi mu lastest tuleks jutuga, et “emme, ma tahan arstiks saada…”

DSC_1966

Advertisements
This entry was posted in Uncategorized. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s