Armastan Matildat!

Istusime siin Artjomiga parasjagu ja arutasime ühte video-ideed, kui lastetoast Danieli suust kostus hüüe “Armastan Matildat, armastan Matildat!”

Ise alles 5-aastane, aga juba armastab Matildat… Hispaania temperament noh!

Tegelikult nii hull värk ikka ei ole, ta on siin viimastel kuudel hoopis kümneid kordi Lotte-multikaid vaatanud. Ja noh, sealt ta nüüd muudkui tsiteeribki erinevaid kohti. Seda konkreetset küll esimest korda, ega ma muidu nii üllatunud poleks.

Ehk siis…ei jää vist küll muud üle, kui Eestisse tulles Lottemaal ikka ära käia. Nagunii lähme Saaremaale, asi see siis korraga möödaminnes seal ka läbi põigata pole, onju 🙂

Ja siis ma avastasin juhuslikult, et hiljuti on mingi uus Lotte multikas välja tulnud! On keegi näinud, tasub ostmist? Meil siin need teised kolm dvd-d on olemas (ja üksainus vahend, millega neid vaadata… miks tänapäeva arvutid ilma cd/dvd-lugejata tehakse, ah???)

Filmidest rääkides – eile vaatasime lastega HBO-st “Saabastega kassi” ja Artjom küsis iga paari minuti tagant, et oot, oled kindel et see ikka lastemultikas on? 😀 Sellised suurteinimestenaljad olid vahepeal noh. Eriti hispaania keeles, ma ei teagi, võibolla ingliskeeles pole nii mahlakas? Aga tore oli, lastele meeldis ka film. Kuigi ma naersin ikka rohkem…

DSC_2664

Kassidest rääkides…

DSC_2708

…vaeseke pidi väikest piinamist taluma…

DSC_2770-3

…väikse silmafotoshoodi nimel.

Ja noh, kui juba filmilainele sattusin, siis räägin viimaseaja kõige rohkem hingeläinud filmi ka südamelt ära. Tegelikult mul polegi kahjuks olnud aega filme vaadata, troonide mängu ja viikingid pressisin hädapärast viimase pooleaasta toimetuste vahele. Aga üksõhtu kui lapsed LÕPUKS magama olid jäänud, otsustasime, et vaatame veini kõrvale Chernobyli esimese osa ära. Artjomi idee. Kell oli umbes 12. Varahommikul viie paiku saime viimase ehk viienda osaga lõpule.

Ma ei saanud mitu päeva sellest tundest lahti, et maailm on ikka täitsa pekkis. Ja inimkond. Üks osa planeedist on lihtsalt lõplikult ära hävitatud, ja noh, ega ülejäänud osas ka seis just palju parem ei ole 😦 Ja milline ebaõnn nendele, kes elasid oma õnnelikku vaikset elu lihtsat vales kohas ja surid selle neetud tuumajaama pärast… (nii loomad kui inimesed…mul oli muidugi filmi jooksul loomadest väheke rohkem kahju, kui inimestest). Kui tavaliselt on igasuguste katastroofifilmide puhul alateadvuses see info kindlalt olemas, et see pole päriselt, vaid kellegi hea filmi-idee ja fantaasia vili, siis nüüd… noh – maailm oli/on päriselt ka pekkis.

Aga muidu – nii mõnusalt nostalgiliselt oli see seriaal tehtud. Need autod ja bussid ja hooned ja inimeste välimus ja kodude sisustus… lapsepõlv tuli meelde. Ma olin muide just kohe-kohe kolmeseks saamas selle tuumaplahvatuse ajal. Lausa uskumatu, kui hästi ameeriklased seda olustikku filmi jaoks taastada suutsid. Mingi osa (või kõik?) filmiti vist Leedus?

Igatahes, 100% soovitan vaadata. Viimase aja kvaliteetseim film ja noh, mõtlema paneb ka. Ja milline õnn, et Eesti just selles kohas asub, kust see radioktiivsus tuulega otseselt üle ei lennanud…

Advertisements
This entry was posted in Fotograafia, Kolmkeelsed lapsed, Teater/kino/kirjandus/muusika, Veini kõrvale lobajuttu. Bookmark the permalink.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s